Alfred Põldmäe sündis 1. septembril 1908. aastal Harjumaal Rae vallas Limu külas Järve talus. Kooliteed alustas ta 1919. aasta sügisel Rae 6-klassilise algkoolis.  Tema isa mängis kaua aega Jüri Muusikaseltsi pasunakooris ning tegi kaasa 1896. aasta üldlaulupeo pasunakooride võistumängimisel, kust Jüri puhkpilliorkester tuli tagasi I koha, diplomi ja loorberipärjaga. Pillimängu hakkasid õppima ka pojad, mängides algul pasunakooris, hiljem ka keelpillide ja pasunate ansamblis. Limu külakapelliga käidi esinemas Rael, Vaidas ja mujal ümbruskonnas, mängiti sünnipäevadel ja pulmades. Kuna kodus oli viis pillimeest, musitseeriti sageli perekonnaorkestriga.

Pillimehe ameti kõrval tuli proovi teha näitelaval. Esimesed sammud said astutud 1924. aasta talvel Rae koolipeol. Hiljem järgnes hulganisti suuremaid ja väiksemaid ülesastumisi kohaliku näiteseltskonna lavastustes ja peokavades nagu „Minister suvitamas“, „Agulirahvas läheb ajalukku“, „Vedelvorst“ ja „Ihnuskoi“. Viimasega käidi Arukülas näidendite ettekande võistlustel ning jagati Aruküla näitetrupiga I kohta.

Kooliteed jätkas Alfred Tallinna Poeglaste Humanitaargümnaasiumis. Seejärel asus ta tööle Tallinnas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühingu (ÜENÜ) Keskjuhatuse asjaajajana. Huvi lava vastu ei vaibunud ka seal, kuigi päevad olid pikad. Paul Tammeveski näitetrupis mängis ta „Ihnuskois“ ja revüüteatri Grand Marina laval Töölismuusikaühingu hommikukontserdil. Paul Tammeveski soovitas Alfred Põldmäel õppida laulu ja näitekunsti. Puudusid aga majanduslikud võimalused ja see nõu jäi pooleli.

Kuna tema palk oli linnas ainult 25 krooni kuus ja ametiasutusse tööle minemisel see koht mingit arvestatavat praktikat ei andnud, ütles Alfred Põldmäe koha üles ja tuli tagasi koduvalda, saades 1. mail 1934. aastal Rae vallavalitsuses kantseleiametnikuks.

Jätkusid osalemised näitemängudes ja ülesastumised orkestriga. Vahepeal pani Alfred Põldmäe paberile ka enda loodud teatritükid „Õnn, miks varjad end?“ (hilisema nimega „Oma Osmu“) ja „Elagu Eesti!“. 1936. aaasta sügisel toimus uus näitekursus Lullo Taldsepa juhendamisel. Õpiti ära Pakkala laulumäng „Parvepoisid“.

Kolmas ala millega Alfred Põldmäe tegeles oli laul. Sellega alustas juba Rae algkoolis ning jätkas Tallinnas Koolinoorte Muusikaühingu segakooris Verner Nerepi taktikepi all. Seejärel laulis  Rael ÜENÜ Rae osakonna segakooris algul bassi ja hiljem tenorit. Kui kutsuti ellu Jüri Muusika Seltsi meeskoor J. Kübara juhatusel, tuli sealgi kaasa lüüa. Peale koorilaulu esines Alfred Põldmäe veel solistina. Peamiselt laulis koduümbruse peoõhtutel ja aktustel. Esimene ülesastumine toimus Kautjala mõisas perekonnaõhtul.1932. aastal esines ta Sõdurite Kodus Tallinnas, kus klaveril saatis Edgar Arro.

1936. aastal tegi Alfred Põldmäe läbi vallasekretäride ettevalmistamise kursused, kus sooritas eksamid ja sai vallasekretäri kutse. Esimene töökoht oli vallasekretäri abina Rael.

Seejärel  läks Alfred Põldmäe 1. augustil 1937 vallasekretäriks Kuivajõele. Ka uues elukohas hakkas ta usinasti kohalikus isetegevuses kaasa lööma – laulis Kose Haridusseltsi segakooris, lavastas Kuivajõe rahvaga „Vidrikuparuni“, mängis Kose Haridusseltsi näitetrupi etenduses „Must suvi“ ning esines soololauludega. Järgnes palju muid etendusi, esinemisi kirikutes ja rahvapidudel.

Pidudel esinemas käies leidis ta endale Vaidast “Tõnuhansu” talu peretütre Selma, kellega abiellus 1938. aastal, laulatus toimus 12. juunil.

1940. aastal tuli juunipööre ning kõik endised organisatsioonid ja seltsid suleti. Vallavalitsused nimetati ümber täitevkomiteedeks. Kuivajõe Täitevkomitee esimeheks sai Johannes Hiienurm, kes armastas korraldada asju iseenese tarkusest ja nõnda kuidas tema kaukale kasulikum oli, pidamata seejuures liigselt lugu seaduse täitmisest. Sestap ei olnud Alfred Põldmäe suhted oma ülemusega eriti head. Pärast valimisi sai sekretäriks endine vallavalitsuse maksunõudja Tänavots ning Alfred Põldmäe jäi tööle asjaajana.

Mais 1941 kutsuti ta kuuks ajaks asendama Juuru vallasekretäri Tobiast. Juhtus nõnda, et laupäeval, 14. juunil, oli Alfred Põldmäe Juurus oma ajutises elupaigas köstrimajas, kus ta püüdis veel kõik asjad korda seada, et esmaspäeval tööle tulev Tobias ei peaks ametiasjade pärast muretsema. Kella 7 paiku hommikul ilmus värava taha inimgrupp: ohvitser, kaks sõjaväelast püssidega, miilitsamundris mees ja paar erariides meest, valla täitevkomitee esimees nende hulgas. Kui Põldmäed oli ohvitserile nimepidi tutvustatud, ütles too: „ Kuna teie siinviibimine on maksvale korrale ohtlik, tuleb teid paigutada mujale.“ Alfred Põldmäe ütles miilitsamehele, et kui teda mujale viiakse, peab ta kodunt läbi minema ja riided kaasa võtma. Miilits aga vastas, et lähed linna ja võib olla homme saad vabaks. Sõit läks lahti suurel veomasinal püssimeeste „kaitse“ all, kuid mitte Tallinna poole vaid Raasiku raudteejaama, kus ootas rong trellitatud loomavagunitega. Rong viis Venemaa avarustele, üle Volga ja Uuralite Siberisse. Seal pandi mehed metsatööle, mis lõppes Alfred Põldmäele düsenteeriaga ja Sosva laagri haiglasse sattumisega. Peale tõvest paranemist andis arstlik komisjon talle invaliidsuse teise grupi ning see vabastas ta raskest tööst. Osavast nikerdajast Viljandi mehe Mannermaa soovitusel pääses Põldmäe tööle puutöökotta. Seal hakkas tegema sulepäid, puukamme, pesupulki ja muud.

Aprillis 1944 kutsuti Põldmäe kontorisse ja öeldi, et ta on vaba mees ning küsiti kuhu ta tahab minna. Kuna  Eestisse, Moskvasse ja Leningradi sõita ei lubatud, võttis Põldmäe kuulda Viljandi mehe Blumbergi soovitusi ning sõitis tolle naise vanemate juurde Tšuvaši ANSV-sse Tšebokšarõ linna. Seal läks ausa sõjaväekohuslasena sõjakomissariaati, kuid arstlik komisjon andis talle viletsa tervisliku seisundi tõttu kuus kuud ajapikendust. Linna täitevkomiteest suunati ta tööle telliskivi abimajandi aeda. Et kõhtu täis saada, tegi vabal ajal pesupulki ja müüs neid turul. Poole aasta pärast uuesti sõjakomissariaati minnes sai veel kaks kuud pikendust. Kolmandal korral läks komisjoni 3. jaanuaril 1945. aastal, siis tunnistas sõjakomissariaat soldatiks kõlbulikuks ja saadeti Eesti tagavarapolku Kingissepa linnas. Seal aga selgus, et tagavarapolk on juba Narvas. Mõne aja pärast saadeti sealt edasi Tartusse, kus tehti mõni aeg õppusi ja aprillikuul läks sõit Kuramaale – rinde tagalasse. Mõni päev peale sõja lõppu algas jalgsirännak Tallinna poole. Jaheduse pärast toimus see öösiti ning korraga käidi maha umbes 40 kilomeetrit. Pärast kolme ööd ränka higistamist ja külmavärinaid jäi Põldmäe rivist maha. Autoga Kilingi-Nõmmel asuvasse välihaiglasse jõudmisel selgus, et on haigestunud malaariasse. Koos välihaiglaga jõudis ta Tallinna ja sealt Kloogale. Malaaria raviti välja ning Põldmäe saadeti väeosasse tagasi, mis asus samuti Kloogal. Sügisel mindi edasi metsatöödele Vändrasse ja Tõitojale. Juba Tallinnast välja sõites hakkas Alfred Põldmäe sealsest elust värsskroonikat pidama. Ristiküla rahvamajas lõbustas ta mardipäeval rahvast vanaeide riietes küla kuulujutu levitajat mängides. Novembris lõppes töö ja  peagi ta demobiliseeriti. 10. novembril 1945 sõitis ta tagasi kodutallu Raele ning jäi algul koju, et abistada ema ja kahte õde talutöödes. Peagi hakkas kaasa lööma isetegevuses. 23. veebruaril 1946. aastal esitas ta Vaida rahvamajas soololaulu „Saatev vari“ ning omaloomingulise pala „Korpuse poiste seiklusi Vändras ja Tõitojal“. Sama kava ja teiste etendustega tuli ta lavale ka Arukülas, Rael ning mujalgi. Mõnda aega töötas Põldmäe Vaidas autodekil jagades pileteid linna või Kose poole sõitjatele.

1. detsembril 1948 asus Alfred Põldmäe Vaida rahvamaja juhataja kohale lavastades hulga näidendeid ning omaloomingulisi tükke ja estraadipalu. Võttis osa paljudest kunstilise isetegevus ülevaatustest küll solistina, deklamaatorina, vokaal- ja instrumentaalansamblitega. Koju sai toodud auhindu ja diplomeid solistina esinemise eest ja omaloomingu autorina.

Veebruaris 1959 asus Alfred Põldmäe Harju Rajooni Kultuurimaja instruktori ametisse, siis kunstilise juhi ja peagi kultuuriosakonna inspektori kohale. Kultuuriosakonna juures oli kontsertbrigaad, millega esineti edukalt paljudes kohtades. Menukamateks numbriteks kujunesid Tilde ja Värdi duett „Rummu Jürist“ ning duett operetist „Ihnuskoi“. Partneriks oli Lea Laanekuru.

Juba kultuuriosakonnas töötamise ajal hakkas Alfred Põldmäe kaasa lööma Harju Teeninduskombinaadi meesansamblis. 1959. aasta sügisel asus tööle Harju Teeninduskombinaati. Meesansamblit juhendasid Lembit Verlin, konservatooriumi õpilased Peets ja Mürk ning Harald Siirak. Ansambli kunstiline tase oligi kõige kõrgem Harald Siiraku ajal, kes oli harjutustel üsna range ja nõudlik. Lisaks laulule tegi Põldmäe estraadi. Enamasti olid need omaloomingulised asjad.

Asudes tööle ametühingu Harju grupikomitee esimehena jätkas Alfred Põldmäe taidlejana Harjus ja Raplas.

Pensionile jäädes 1978. aastal sai Alfred Põldmäe elukohaks taas Vaidas asuv abikaasale Selmale kuuluv “Tõnuhansu” talu. Pensionipõlves on ta palju sulge proovinud ja paberile panduga esinenud peamiselt sugulaste ja tuttavate juubelitel, lahkunute kalmuküngastel jne. Samuti on ta tegelenud Põldmäe suguvõsa uurimisega, selle liikmete otsimise, andmete kogumise, kroonika koostamise ja kokkutulekute korraldamisega. Tema harrastuseks on olnud vaimuinimeste kalmude pildistamine, luuletuste kirjutamine, kändudest ja juurikatest kujude nikerdamine. Viimaseid on meisterdanud tublisti üle saja ning neid jagas ta juubelite puhul sugulastele ja sõpradele, neist on moodustunud omalaadne kännuklubi. Selle kaugemaid liikmeid elab isegi mere taga. Alfredi ümber olid koondunud vanad kultuuritöötajad moodustades väikese klubi nimega VELFUSILA.

Alfred Põldmäe on kirjutanud peamiselt oma lõbuks. Gümnaasiumi viimases klassis asutati õpilaste ajakiri „Eos“, mille toimetuse liige ta oli. Enne sõda tegi Põldmäe veidi kaastööd Uudislehele. ÜENÜ Rae ja Aruküla osakond andsid välja ajakirja „Noorustuli“, ning sealgi oli ta toimetuse liige. Peale sõda on Harju Elu veergudel ilmunud peamiselt tema kultuuriloolisi kirjutisi. On olnud Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi liige, teinud kaastööd Harju Muuseumile, Eesti Kirjandusmuuseumile, osalenud Muinsuskaitseliikumises, uurinud Rae valla kultuurielu ja ajalugu. Oma aja võtsid Memento ja Eesti Luuleliit.

Alfred Põldmäed on autasustatud Rae valla teeneteplaadiga- aukodanik (nr 3) 11.07.1996.

Alfred Põldmäe suri Jüris, Rae Hooldekodus  9.aprillil 2008. Maetud Jüri kalmistule.

Alfred Põldmäe soov oli anda oma arhiiv Rae valla muuseumile, lootuses, et muuseum kunagi valda tuleb. Arhiivi korrastas 2008. aastal Reet Raudkepp.

2. septembril 2008. aastal tähistati Rae vallas valla aukodaniku Alfred Põldmäe 100. sünniaastapäeva ning toimus raamatu „Alfred Põldmäe mälestused“ esitlus.

Teksti koostanud Reet Raudkepp.

Alfred Põldmäe GENIS

tekst: kodulooveebi toimetus 16.01.2025