Oskar Raudmets oli Harjumaa ja kogu Eesti üks tuntumaid harrastusarheolooge, kes pühendas oma elust üle 30 aasta arheoloogiamälestiste otsimisele, leidmisele ja nende kaitsmisele. Ta oli põliselanikelt rahvatraditsioonide üles kirjutaja, kogutu salvestaja ja avaldaja ajakirjanduses.

Oskar Raudmets (enne perekonnanime muutmist 25. aprillil 1935 Labbi) sündis 6. juunil (vana kalendri järgi 24. mail) 1914. aastal Tallinnas. Ta on kirjutanud: „Mu vanemad Jüri ja Miina Raudmets olid võrsunud vaestest oludest põlise maarahva keskel ja nii olid lapsest peale juba eluraskusi tunda saanud inimesed.“ Oskar oli pere seitsmest lapsest neljas. Kuna isa Jüri Raudmetsa otsingud töö leidmiseks erinevates villa- ja viljaveskites viisid perekonna erinevatesse Eestimaa paikadesse, siis päris paikset lapsepõlvekodu tal ei olnudki.

Aastatel 1922–1929 elas perekond Vaida külas (tänases Vaida alevikus). Perioodil, mil pereisa töötas Vaida viljaveskis, alustas Oskar Raudmets oma kooliteed. Ta õppis nii Vaida kui ka Sausti koolis kuni 1929. aastani, kui sai 6. klassilise koolihariduse. Ta on kirjutanud: „See on jäänudki mu koolihariduseks ja selle vähesega olen pidanud siis kuidagiviisi hakkama saama.“ 1930ndatel alustas ta õpipoisina Tallinna Pottseppade Artellis elukutseõpinguid, töö kõrvalt õppis ta Tallinna Tööstusõpilaste Koolis. Eesti Kaitseväkke läks ta 1936. aastal.

1943. aasta septembris sõitis Oskar Raudmets koos paljude eesti noormeestega illegaalselt kaubalaevaga „Anna“ Soome, et toeks olla soomlastele Jätkusõjas. Oktoobris astus ta vabatahtlikult Soome sõjaväkke. Märtsis 1944 teenis ta Taavetis Koulud JR 200 Esikunnas Ohvitseride- ja Allohvitseride koolis staabikirjutajana ja hiljem ka Niinisalos. 18. augustil 1944, JR 200 likvideerimise järel, lahkus Oskar Raudmets koos teiste vabatahtlikega Hangöst laeval „Wartheland“ Eestisse.

1946. aastal alustas ta Harjumaa teedeosakonnas Vaidas teetöölisena-remontöörina. Pärast abiellumist Linda Alide Otsaga 1951. aastal asusid nad elama Assakule, kus sündisid tütred Helle ja Ene. 1960ndatest alates pühendas ta tööst vaba aja muinasmaa otsingutele.

Oskar Raudmetsa raugematu elujõud võimaldas tal Eestimaa muinasmaastikel, eriti Tallinna ümbruses, kordumatut avastada. Arheoloogiateadusele on tema tähtsamaks panuseks väikeselohuliste kultusekivide avastamine (Assaku Nõiakivi, kuni 400 lohku) ja Proosa kivikalmete leidmine Saha-Lool – kivikalmistu, millest leiti väljakaevamisel Eestimaa ainulaadseim leiukogum. Oskar Raudmetsa algatusel alustati Tallinna lõunapiiril, endise Härjapea jõe ääres ja selle ümbruses arheoloogilisi väljakaevamisi tõestamaks, et muistne Kalevite linna ajalugu algab juba asustusest kiviaja lõpul, II aastatuhandel eKr.

Ligikaudu 30 aasta jooksul (1964–1991) avastas ta lisaks Tallinnale ja Harjumaale veel seitsmes maakonnas ametlikult registreerituna rohkem kui pooltuhat kinnismuistist – muinasasulakohti, allikaid, kivikalmeid, kultusekive, rauasulatuskohti, muistseid põllujäänuseid ja pelgupaiku. Ta on üle andnud Tallinna Linnamuuseumile ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudile sadu muinasleide. Kirgliku kodu-uurijana tegi Oskar Raudmets koostööd Harjumaa mitmete kodu-uurijatega, vahetades omavahelisi muljeid tehtud avastusretketest, jagades teabematerjale ja toetades üksteist mõttekaaslastena. Tema tutvusringkonda kuulusid aatekaaslased Rudolf ja Julius Põldmäe, Hans Treumann, Voldemar Miller, Karl Laane jt, kes täiendasid oma kirjutistes ja uurimustöödes kihelkondade ja valdade kultuurilugu.

Tema üle 70 avaldatud artikli põhjal võib öelda, et ta oli tuttav Jaan Jungi kolmeköitelise raamatuga „Muinasteadus eestlaste maal“, „Henriku Liivimaa kroonikaga“, Matthias Johann Eiseni muinasteadust ja mütoloogiat käsitlevate raamatutega, arheoloogiaalaste eesti-, saksa ja soomekeelsete käsiraamatutega, Taani hindamisraamatuga jne. Väsimatu teejuhina jagas ta laiali ümbruskonna inimestele muinasmaa teadmisi, esinedes asutustes ja koolides ning viies läbi ekskursioone ja matku oma koostatud looduse õpperadade põhjal.

Viimased eluaastad veetis Oskar Raudmets Rae Hooldekodus. Ta lahkus manalateele 11. augustil 2003 ja on maetud Jüri kalmistule.

Varje Malsroos, märts 2023

ALLIKAD:

“Oskar Raudmets / Kastepiisad kivilohkudes” (Varje Malsroos, Anni Mehide (koostajad). Mixi Kirjastus 2014)