Kurna mõis (Cournal)
Mõisa on kirjasõnas esmakordselt mainitud 1384. aastal. Siinses pärimuses on tähtis koht Fersenitel. Esimesed mõisad, mis sellele Pommerist pärist suguvõsale (algselt Versenid) Eestis 16. sajandil kuulusid, olid Pajaka ja Raikküla. Ligi kolm sajandit Treydenite (Treidenite) valduses olnud Kurna mõisa ostis 1671. aastal feldmarssal, hilisem Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkuberner Otto Wilhelm vor Fersen (1623–1703). [– – –] Kohalik rahvas rääkis rootsiaegsest suurmehest (rahvasuus Tammepea Veasen) rohkem kui kaks sajandit hiljemgi. Tähelepanu väärib tema kujundlik hüüdnimi ning selle põhjendus, mis viitab sõjas saadud peahaavale. Kurna valla taluperes sündinud rahvaluulekoguja Jaan Saalverk on 19. sajandi lõpul mõisa kohta kirja pannud mitmesuguseid jutte, mille inspiratsiooniallikad ulatuvad Rootsi aega. Tallinna vapilõvisid tõlgendav pärimus on teiste Eesti mõisajuttude seas erakordne. Julius Põldmäe arvab, et Kurna mõisnike „lõvideks“ nimetamise põhjuseks on lõvikujutis Fersenite suguvõsa vapil. Sellel on aga kujutatud üksnes greifi (pooleldi kotkas, pooleldi lõvi). Kuna aastatel 1672–1680 oli vabahärra Otto Wilhelm von Fersen maanõunik, võidi teda ehk selles ametis seostada Eestimaa rüütelkonna vapiga, mis Tallinna vapiga sarnaneb. Küllap on võrdluses vapilõvidega tahetud esile tõsta härrade-riigimeeste tähtsust ja vägevust.
Kurna Fersen on üks varasemaid Põhja-Eesti mõisnikke, keda Kirjandusmuuseumi arhiividesse jõudnud suuline traditsioon nimeliselt mäletab. Nüüdseks käibelt kadunud kohanimes on ennast põlistanud küll veelgi vanemad maahärrad – Fersenitele eelnenud Treydenite järgi kutsutud Kurnat vanasti Treiaks.
Vägeval „Veasnal“ olid ainult tütred ning mõis läks tema surma järel loosiga ühele väimeestest – Bengt Heinrich von Bistramile (1667–1724), kes juba kolme päeva pärast loovutas selle Ferseni teise tütre pojale. Poeg aga suri varsti (1710) ning tema pärijaks sai isa Otto Fabian vor Wrangell (srn 1726), rüütelkonna peamees, maanõunik ning ka kroonik, kellele kuulunud Hõbeda mõis põletati Põhjasõja algusaastail.
Põhjasõja-aegse nälja ajal arvatakse olevat rajatud Kurna mõisa tiikidesüsteem – sealt pärineb ka rahvapärane nimi Näljatiigid.
18. sajandi lõpul kuulus Kurna Otto Wilhelm vor Ferseni tütretütrele Anna Elisabethile (snd von Bistram), kelle abielu lisas mõisaomanike ritta Derfeldenite nime. 1800. aastal pantis rittmeister Detloff Johann von Derfelden (1757–1803) mõisa oma väimehele, major Jakob Albrecht von Lantingshausenile (1765–1828). Aastal 1821 muudeti pandileping müügilepinguks. Mõisa päris Jakobi tütar Helene Elisabeth (1761–1843), kes oli teises abielus maanõunik Karl von Knorringiga ja kelle järeltulijate kätte jäi Kurna juba koos Lehmja mõisaga 19. sajandi lõpuni. Temalt läks liitvaldus edasi pojale, kindraladjutandile ja ratsaväekindralile Pontus Woldemar von Knorringile (1786–1864), kes oli ka keiserliku ratsakaardiväekorpuse ülem. Pärast Pontust said järgemööda mõisaomanikeks tema poeg Carl Gotthard von Knorring (1823–1871) ning pojapoeg parun Ludwig (1859–1930 või 1931) – mõlemad olid tõelised riiginõunikud ning esindasid Venemaad välismaal: esimene saadikuna Portugalis ja Madalmaades, teine Venemaa saatkonna sekretärina Berliinis ja hiljem konsulina Darmstadtis. Nii Lantingshausenite kui Knorringite nimi on jäädvustunud pärimuses.
Knorringite ajal, tõenäoliselt 19. sajandi lõpukümnendil, püstitati Kurnale uus historitsistlikus stiilis puithäärber. Pargi lõunaküljel asuvas kasvuhoones kasvatati tollal aprikoose, viinapuid ja virsikuid.
19. sajandi lõpul ostis mõisa Saksa konsul Tallinnas Nikolai Andreas Koch. 1917. aasta paiku Tallinna linnavalitsus. Kurna, mille piirid ulatusid Ülemiste järve kaldani, oli tollal ainsaks linnamõisaks ning varustas piimaga Tallinna hoolekandeasutusi. Mõisa asemele rajati 1941. aastal sovhoos. 2002. aastal tulekahjus rängalt kannatada saanud härrastemajas on paiknenud nii algkool, kauplus kui ka korterid. Söestunud peahoone ees muruväljakul võib näha mälestuskivi, mille pealispinnale on raiutud kunagiste mõisnike Treideni, Ferseni ja Wrangelli nimed, ristatud noolte kujutis ning aastaarv 1647.
Kolm lõukoera Tallinna vapil
Ükskord ennevanasti olnud Kurna mõisas väga vahva kuulus ja rikas mõisnik nimega Veasen. Ükskord löödud tal sõjas pool pead ära, siis ta lasknud omale tammepuust poole pead teha, sestsaadik hakanud rahvas teda Tammepea-Veasen hüüdma. Küll aga siis olnud Kurna teumeestel hea põli, käinud teised linnas voorides, hobustel valged linad üle, läinud linna poodidesse sisse ja võtnud sealt ilma rahata, mis nad tahtnud. Linna kaupmehed läinud kohtusse nende peale kaevama, aga va Tammepea-Veasen olnud ise linna kohtuhärra, annud teine oma teumeestele õigustust ja ütelnud kaupmeestele: pange endi poeuksed kinni, kui te näete Veasna valla mehed tulema, teie ju tunnete neid eemalt, sest nende hoostel on valged linad peal.
Teised vägevad mõisnikud olnud sel ajal veel Rae Visingus (vististe Wistinghausen), kes Rae mõisast otsekohe üle Seamäe raba Oleviste kiriku torni peale tee linna teinud, mille ase praegugi veel tunda. Ja kolmas olnud Koluvere Pukseever (vististe Bukshöwden). Kurna Tammepea-Veasen käinud ka otsekohe linna, sest siis ei olla veel Ülemiste järve olnud – pilve olla pärast seda toonud, enne olnud seal Mõigu mõisa väli. Selge vagase ilmaga pidada keset järve veel kiviaed näha olema. Kurna männikus on ka sillakoht kuni järve kaldani praegust tunda.
Need kolm lõukoera, mis Tallinna vapiks on, pidada neidkolme vägevad mõisnikku tähendama. (Jaan Saalverk ← Jaan Peitong ← isa 1896)
Kurna lõvid ja näljatiigid
Kurnat nimetatud enne Treia. Kurna vanad parunid olnud nii suured ja uhked, et neid hüütud „lõvideks“. Üks lõvi meie riigi vapil kujutavatki sümboolselt endist kuulsat Kurna parunit Fersenit. Mõis ühes pargiga on ehitatud madalale alale. Park on asutatud täiesti vesisele alale. Maa kuivatamiseks tehtud tiigid, mis omavahel kanalitega ühendatud. Tiike nimetatakse näljatiikideks, sest nende kaevamise ajal olnud suur nälg. Töölisi tulnud kaevama suurel arvul, kes siis mõisnikult saanud selle eest aganatega segatud leiba. (Johannes Tavast ← Jaan Saalverk ja Jüri Sooberg 1931)
ALLIKAD