Vaida (Wait) mõis

Vaida mõis (29 adramaad) on rajatud 1624. ja 1643. aastate vahel. See oli endine eraldi orduvakus, mille Rootsi kuningas Gustav II Adolf  kinkis 20.08.1624 Joachim Goldbergile, kes rajas mõisa. 16. augustil 1643. aastal ostis Tallinna Raad Riia Suurgildi vanemalt Joachim Goldbergilt Vaida mõisa (29 adramaad) 8000 riigitaalri eest ja andis selle 1654. aastal rendile. Edasi läks see pandivaldusena kasutusele rittmeister Magnus von Nierothile (+1671). Kuna magistraat ei suutnud mõisa välja osta, siis immiteeriti see 20.10.1658 ta pärusomandiks. Magnus von Nierothi poeg Otto Magnus loovutas 06.03.1672 mõisa võõrasemale Anna Elisabeth Taubele, kes müüs selle 30.09.1676 Reinhold Johann von Knorringule. 23.02.1678 esitavad vennad Andreas ja Steffan Haecks maanõunik Magnus Nierothi lese  Anna Elisabeth Taube vastu nõude palvega arestida Vaida mõisa müügist saadud raha. 21.04.1691 esitab nõude leitnant Reinhold Johann Knorring Goldbergi pärijate vastu seoses Vaida mõisa võlgadega. 03.06.1691  esitavad palve  bürgermeister Gotthard Vegesacki pärijad seoses nõuetega Vaida mõisast. 11.11.1691 esitab palvekirja leitnant Reinhold Johan von Knorring Goldbergi pärijate vastu seoses Vaida mõisa väljalunastamisega. Redutseeriti 1692 ja panditi 25.04.1708 Hans Heinrich von Tiesenhausenile, kes valdas mõisa kuni 29.01.1718, mil ülemmaakohtu otsusega kinnitati omanikuks R. J. Von Knorringu alaealine tütrepoeg Georg Pilar von Pilchau (*1709 +1753). Veel 1726 valdas mõisa tema kasuema Sophie Hedwig von Nieroth . Georg Pilar von Pilchau alaealise poja Karl Gustavi hooldajad müüsid mõisa 26.06.1760 Jakob Heinrich von Lilienfeldile (1716-1785, näitekirjanik, esseist). Jakob Heinrich von Lilienfeldile pakuti tegevteenistust armees, kuid ta otsustas ratsakaardiväest majori aukraadis erru minna. Naasnud Liivimaale, lunastas ta pandist isa Mõisamaa (sks Moisama) mõisa Läänemaal, müüs selle ja ostis asemele Vaida mõisa Tallinna lähedal. 13. märtsil 1746 abiellus Lilienfeld Christina von Fickiga (1722–1788). Abielu kaudu sai temast Uue-Põltsamaa (sks Neu-Oberpahlen) ja Kaagvere (sks Kawershof) mõisate omanik.
Jakob Heinrich von Lilenfeldi poeg Karl Magnus pantis mõisa 01.03.1789 Carl Friedrich von der Howenile (+1793). Howenid ehitasid 18.saj. lõpuveerandil Jüri kirikukaeda ka nn.  “Vaida kabeli” . Carli lesk, Margarethe Euphrosine, Heinrich Johanni tütar von Howen abiellub 1796. a Magnus Gustav von Esseniga ning alles 1810. a kinnistatakse mõis tema nimele.
Temalt päris mõisa tütrepoeg parun Alexander von der Pahlen, tulevane Eestimaa rüütelkonna peamees. Alexander alustas mõisamaadel põldude parandamist sookuivendusega. Üks kolmest esimesest Eestis rajatud maa-alusest drenaazisüsteemist asub Vaidas, endisest Vaida “Sillaotsa” kõrtsist 150 m kagus. Inglismaalt tellitud rennikujulised torud jõudsid Vaita 1852. aastal. Järgmisel suvel rajati üle üle 10 vakamaa drenaazi. (üks tallinna vakamaa on 0,182 hektarit ) ja kulutati selleks 129 rubla ja 70 kopikat.
 Missioni lehhe Lissa Nr. 13, 1860, 27 Paastokuu päwal.– Teaandmised Jürri kihhelkonda Waida mõisa wöetakse tömehhi soomaad harrima, ja lubbatakse hea üllespidamine murretseda, pri sömine ja tubli töteggiale 30, 40, 45 rubla h. suil palka anda, Ma herrimine hakkab Jürripäwast, ja kes töle tahtwad minna rutuga aegsaste kaupa teggema.
Mõisatöö oli raske ja loomulikult tõi selline ränk olukord kaasa talupoegade rahulolematuse. 1858. aasta nn. Mahtra sõja talurahvarahutuste kogu juurdlus anti kuberneri käsul komisjonile mille esimeheks oli Vaida mõisnik kreisisaadik parun von A. Pahlen.

1863.a. kinkis Palmse, Vaida ja Aruvalla mõisa omanik ning Nabala mõisa rentnik parun A. Pahlen Jüri kirikule kroonlühtrid: 2 kahest ja ühe kolmese. Andis raha nende ülespanekuks ja lisaks annetas 1864.a. veel 800 rbl. (EAA.1213.2.6). Parun Alexander von der Pahlen loovutas Vaida mõisa 01.09.1886 tütrele, paruness Isabella Ungern-Sternbergile. Tema müüs 19.03.1894 parun Woldemar Rosenile, kes kinkis  mõisa 07.09.1901 parun Paul Ungern-Sternbergile.[21]  8. jaanuaril 1903. aasta Rae valla aasta esimese volikogu koosolekul tunnistab volikogu Vaida mõisa maa peal oleva Vaida magasiaida hoone, mida Vaida kogukond juba mitukümmend aastat kasutab, valla omanduseks. Mõisa omanik Parun Ungern-Sternberg soovis maja enda kätte tagasi, kuid nüüd pakub vald talle võimalust see 50 rubla eest omandada. Kui parun ei soovi, siis pannakse maja 1903. aasta jooksul oksjonile. 16. aprillil 1903. aastal pöödub talitaja volikogu poole parun Ungern-Sternbergi järelpärimisega, kas ta saab Vaida kogukonna magasihoone enda käsutusse 30 rubla eest. Volikogu otsustab hoone selle raha eest parunile müüa.  (EAA f 2639, n 1, s 125)[11]

Ülemaalise streigiliikumise ajal 3. mail 1905. aastal puhkes ka Vaidas mõisatööliste streik.  Ettekäändeks toodi Vaida mõisniku Unger-Sternbergi mõisatöölistega sõlmitud lepingu tingimuste rikkumine ja rahulolematute ähvardamine Siberisse saatmisega.  Sügiseks kogus üldine rahulolematus veelgi hoogu. Maapiirkondades algas mõisate põletamine.

13. detsembril 1905. a kell 10 õhtul lähenes Vaida mõisale Tallinna poolt suur salk tundmatuid mehi. Sel ajal, kui tubades lõhuti mööblit, katsus mõisavalitseja tõllakuuris kõrvaldada sõidukeid, et takistada edasipääsu naabermõisatesse. Selline tegevus aga ärritas mehi, nad vedasid sõidukid tagasi tõllakuuri ja pistsid hoone põlema. Maha põletati ka mõisa peahoone. Mahapõletatud Vaida ning Aruvalla mõisa rüüstamine koos mõisa viinavabriku põletamisega tekitas Paul Ungern-Sternbergile kahju 50832,52 rubla väärtuses.

Ülevaate on koostanud Vaida raamatukoguhoidja, koduloolane Reet Raudkepp.

ALLIKAD:

Rahvusarhiivi Kinnistute Register: Tehingud Vaida mõisaga.

Lisalugemist:

Jakob Heinrich von Lilienfeld Põltsamaa mõisnikuna

tekst: kodulooveebi toimetus 07.03.2025