Sündis Kehra vallas. Ema oli kooliõpetaja ja isa tolliametnik. Kui Sven sündis, töötas isa Tallinna sadamas tollivalvurina. Parasjagu oli sadamas Rootsi laev nimega Sven. Ka laeva kapteni nimi oli Sven. Isa tahtis oma pojale ka sama nime panna. Ema eelistus oli aga Allan. Kokkuleppel ristitigi poeg Sven-Allaniks. Isa suri 1940. aastal infarkti tagajärjel.

Aastatel 1941–1944 elas Sven-Allan koos emaga Lagedi koolimajas ja aastatel 1941–1943 õppis ta Lagedi algkoolis, kus lõpetas 6. klassi. Keskkoolis käis ta algul Tallinna Reaalkoolis, hiljem Kehra keskkoolis, mille ta lõpetas 1950. aastal. 1952. aasta detsembris õnnestus tal ema haiguse tõttu ennetähtaegselt vabaneda sõjaväeteenistusest ja 1. jaanuaril 1953. aastal võeti ta Kehra keskkooli asendusõpetajaks. Samal ajal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppesse õppima ajalugu. Ülikooli lõpetas Sagris 1960. aastal. 1. septembril 1964. aastal edutati Sagris Lagedi 8-klassilise kooli direktori ametikohale, kus ta veetis järjest 26 aastat. Seega tuli Sven-Allan Sagris Lagedile teist korda ja elas siin kuni elu lõpuni, põhiliselt koolimajas direktori ametikorteris, kuid 1990. aastal kolis ta oma vast valminud eramusse.

Lisaks direktori- ja õpetajatööle lülitus vastne koolijuht ka kohalikku ellu. Tolleaegse kombe kohaselt valiti Sagris Sommerlingi külanõukogu saadikuks. 1989. aastal valiti ta juba Harju Rajooninõukogu saadikuks, kus ta töötas 1993. aastani, kui Riigikogu võttis maakondadelt omavalitsuse õigused. Taasiseseisvunud Eesti ajal oli Sagris mitmel korral kinnitatud Rae Vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liikmeks. Pikki aastaid, kuni oma surmani, oli ta Rae valla hooldekodu hoolekogu esimees.

Diplomeeritud ajaloolasena hakkas Sagris 1. septembrist 1964. aastast pidama ka kooli kroonikaraamatut, kuhu ta pani lisaks koolis toimunule kirja ka Lagedi piirkonna tähtsamad sündmused. 6. mail 2006. aastal Lagedi esmamainimisest möödunud 765 aasta tähistamise ürituste kavas oli ka väike ajalookonverents. Seal tegi põhiettekande Sven-Allan Sagris, kes rääkis kaugetest mõisaaegadest, sh Lagedi endisest mõisast, raudtee rollist Lagedi arengus, ühismajandite moodustamisest ning rippsilla avamisest 1984. aasta kevadel. Selle ettekande koostamiseks oli kõneleja lisaks kooli kroonikaraamatule teinud kõva tööd ka ajalooarhiivides. Kahjuks pole ettekande materjalid säilinud. Küll aga on ettekandja nendel teemadel kirjutanud 2004. aasta veebruari- ja märtsikuu Rae Sõnumites. Lagedi ajaloost kirjutas Sven-Allan Sagris 2008. aastal raamatu „Lagedi. Aeg ja inimesed“. Lagedi 770. juubeli tähistamiseks kirjutas Sagris näidendi „Lagedi läbi seitsme sajandi“, kus ta ka ise kaasa mängis. Näidendit mängiti 18. juunil 2011. aastal Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi territooriumil. Vabaõhuetenduses mängisid Lagedi kooli õpilased ja vilistlased, lapsevanemad ja Lagedi aktiivsed elanikud. Kaasa tegid Lagedi segakoor ja kooli tantsijad, lavastusse oli põimitud ka fragment Johannes Tõrsi kirjutatud Vabadussõja-teemalisest näidendist „Rünnak“. Lavastas Liisi Vesselov.

Sven-Allan Sagris oli ka valla ajalehe Rae Sõnumid aktiivne autor, kirjasaatja, nagu ta ise on öelnud. Lisaks haridusteemadele on ta kirjutanud ka kohalikust elust ja lihtsalt päevapoliitilistel teemadel.

Sagris oli kõva laulumees. Ta laulis mitmes kooris ja osales kõikidel laulupidudel alates 1950. aastast. Viimane laulukollektiiv oli tal Rae valla meesansambel Kuldne Õhtupäike. Fakt, et Sagris on noorpõlves ka rahvatantsu tantsinud ja tantsupidudel esinenud, on paljudele ilmselt üllatus. Ta mängis ka Kehra sovhoosi klubi tantsuorkestris kontrabassi.

Sven-Allan Sagris lõi aktiivselt kaasa 2002. aastal tegevust alustanud kodukandiliikumise- ja ratsaspordiklubis Lagedi Kanged Kargajad. Tal oli noorematele klubiliikmetele alati midagi õpetlikku öelda. Kui aga oli vaja midagi laita, siis ta seda ka tegi, mis noorematele muidugi alati ei meeldinud.

Paljud vanemad Lagedi elanikud mäletavad Sagrise pajatusi, kuidas ta Lagedi tänavatele nimed välja mõtles, 1972. aastal tööõpetuse tunnis poistega plekist nimesildid tegi ja 1973. aasta kevadel need üles pani, ning kuidas ta „moosis“ Tallinna Linnuvabriku (nüüd AS Tallegg) juhte, et nad ehitaksid otsetee Lagedi mõisast koolini (nüüd Linnu tee). Trass märgiti maha 15. veebruaril 1977. aastal ja 5. aprilliks samal aastal jõudsid Linnuvabriku ehitusmehed uue teelõigu muldkehaga koolimajani. Edasi jätkas TREV nr 2 (Teede Remondi- ja Ehitusvalitsus). Loo lapsed käisid toona Lagedi koolis ja koolibuss sõitis mööda kitsast ja kõrgete kallastega Jõe tänavat. Et lühendada paljude laste kooliteed, võitles Sagris välja rippsilla ehitamise lammutatud Kepsu puusilla kohale. Asjaajamisega alustas Sagris 1970. aastal ja 7. mail 1984. aastal toimus rippsilla pidulik avamine. Rippsilla rajamisel olid Sagrisele abiks tuntud kohalikud mehed Nikolai ja Raul Kruuk. Silla ehitasid sovhoos ja asfaltbetoonitehas ning abijõuna kasutati viinaravi mehi, kes olid tehasesse abitöödele suunatud. Lisaks rippsillale hakkas Sagris korraldama korraliku tänavavalgustusega kõnnitee rajamist rippsillast koolini, ikka selleks, et laste koolitee oleks ohutum. Lagedi-Aruküla maanteelõigu kapitaalremont Tallinna ringteest Kullini lõpetati 1. oktoobriks 1987. aastal. Selle remondi käigus rajatigi vastavalt kooli soovile uus lai kõnnitee. Uue valgustuse sai see kõnnitee 1999. aasta suvel. Koolidirektor Sagrise initsiatiivil avati Lagedil esimene ja ainus avalik telefonikõnepunkt ehk taksofon. See asus algul postkontori juures, kuid paigaldati hiljem ümber Betooni tänavale korrusmajade vahele. Lauatelefon oli toona haruldus ja mobiiltelefonist ei osatud siis unistadagi, aga näiteks kiirabi oli vahel vaja ka öösel kutsuda. Sagrise initsiatiivil rajati Lagedile ka esimene bussiootepaviljon Kooli ja Jõe tänavate ristmiku vahetusse lähedusse. Selle eest sai Sagris ka pragada. Nimelt leidsid kohalikud noored, et paviljon sobib suurepäraselt ka nende kogunemiskohaks. Eks noored häirisid paviljoni naabruse elanike vaikust ja rahu ning nii tuli „kohalikul aktivistil“ veel vaeva näha, et paviljonitagune piirdeaed kõrgemaks ehitada. See nn müratõkkesein on praegugi alles. Paljud praegused Lagedi elanikud ei tea või ei mäleta, et 1989. aastal taheti hakata Lagedi raudteejaama lähedusse ehitama keemiatehast Estberusa. Sven Sagris mängis suurt rolli Lagedi elanike ja rahvasaadikute kaasamisel, et keemiatehase ehitamist takistada. Arvasime toona, et Lagedi keskkond on niigi piisavalt saastatud ja arvestades meie töökultuuri, ei olnud meile täiendavat võimalikku ohuallikat vaja.

Sven Sagrise käsi on mängus olnud ka selles, et 1975. aastal võeti päevakorda Loo ja Lagedi alevike vahele endise Lagedi mõisa lähedusse uue keskkoolihoone ehitamise teema. Lõpuks otsustati uus koolihoone ehitada siiski Loole (nurgakivi pandi 30. augustil 1985. aastal) ja Lagedi koolil tuli laiendamist palju aastaid oodata. Kõigi nimetatud kogukonna elu paremaks muutmise ürituste kordaminekule aitas tublisti kaasa Sven-Allan Sagrise rahvasaadiku mandaat ja tema kõneosavus ning veenmisoskus. Kõneosavus andis talle veel ühe ameti – matusetalitluse läbiviija ehk kõneleja. Tema sõnade saatel on viimsele teekonnale saadetud näiteks tuntud Lagedi mehed Nikolai Kruuk ja Are Kubpart. Sven-Allan Sagris oli muuhulgas üle 30 aasta ühiskondlik autoinspektor (praeguses mõistes liiklusjärelevalve abipolitseinik) ja oodatud lektor.

Sven-Allan Sagrise kauaaegset ja tulemuslikku tegevust koolijuhi ja õpetajana ning aktiivset ühiskondlikku tööd on tunnustatud kümnete au- ja tänukirjadega ning hulga kõlisevate aurahadega. Olgu mainitud mõningad neist: 1998. aastal omistati talle Lagedi kooli teeneteplaat nr 1 koos nime kandmisega kooli auraamatusse, 1980. aastal anti talle Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetus, 2001. aastast on ta Rae valla aukodanik, 1998. aastast Harju Maakonna aukodanik. Lõpuks kõige tähtsam autasu – 2003. aastal sai Sagris presidendilt Valgetähe V järgu ordeni. See auraha säras auväärse ja lugupeetud koolipapa pintsakul koos tema endaga kõigil pidulikel üritustel.

Kõike, mida Sagris tegi, ei teinud ta üksinda. Ta oskas enda ümber olijaid mobiliseerida ja otsustajate kuuenööpe keerata, et probleemid saaks lahendatud, ta oskas väga hästi sõnaga organiseerida.

Ülalpool on kajastatud Sven-Allan Sagrist Lagedi võtmes. Heal lugejal on võimalus lugeda meie Grand Old Man’i elust ja tegemistest juurde Eli Pilve 2005. aastal ilmunud raamatust „Kooli direktor Sven-Allan Sagris“. Oma 80. juubelisünnipäeva puhul antud intervjuus võttis Sven-Allan Sagris oma elutee kokku sõnadega: “Mul on väga rikas elu olnud, ma arvan“ (Rae Sõnumid, detsember 2008).

Järgnevalt meenutusi mõnelt endiselt kolleegilt ja pereliikmelt:

Endel Lepik, Lagedi kooli õpetaja aastatel 1987–1998 ja direktor aastatel 1990–1998: Minu tööandjaks sai Lagedi kool ja Sven Sagris 1987. aasta sügisel. Alustasin koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Tolleaegses Lagedi koolis oli üsna mitu noort meesõpetajat, kuna maakoolis töötavad meesõpetajad pääsesid ajateenistusest vene kroonus. Emakeele- ja kirjandusõpetajana töötas koloriitne isiksus Jaanus Betlem. Esimeste vabadustuulte keerises tegi Jaanus õppenõukogu koosolekul ettepaneku teha pioneeri kaelaräti kandmine lastele vabatahtlikuks. Sven nullis õppenõukogu juhi ja elukogenud mehena sellised noore mehe riigikorra vastased „vallatud mõtted“ juba eos ära. Aga nelja kuu pärast, kui poliitiline õhkkond oli juba oluliselt vabam, sai ka kaelaräti kandmine vabatahtlikuks.

Kooli juhiti nõukaaja kohaselt kindlakäeliselt, kuigi koolijuht oli sageli majast ära. See aga ei seganud õppetööd, sest õppealajuhataja ja õpetajate kaader oli tugev. Aktiivse inimesena tegutses Sven mitmel rindel. Alates voliniku ametist tolleaegses Sommerlingi külanõukogus ja Harju Tarbijate Ühistus ning taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel Lionsi liikumise käivitajana Harjumaal.

Kuna Svenil hakkas kätte jõudma pensioniiga, siis hakkas ta mõne aasta pärast ka mulle koolijuhi ametist rääkima. Kuna minu jaoks oli kool sel ajal piisavalt põnev ja edendamist vajav koht, kus end teostada, võtsin pakkumise ja väljakutse vastu. Aktiivse inimesena jätkas Sven tööd Harju maavalitsuses inspektorina, seega käis ta aeg-ajalt „kooli katsumas“ ja mulle oma elukogemusi jagamas. Meie arusaamad kooli ja hiljem ka valla juhtimisest tihtipeale ei kattunud, kuid Sveniga oli alati põnev diskuteerida ja maailmaasju arutada.

Sven ja Riina Noor olid „süüdi“ ka selles, et sattusin kohalikku poliitikasse, sest kes siis ikka Lagedi huve vallas esindab, kui mitte koolidirektor.

Sven oli koloriitne kuju, kindlasti sõnakas iga riigikorra ajal, terava sotsiaalse närviga mees, kes suutis end kohandada kohaliku võimuga, „moosida“ erinevate asutuste juhte, saades sellega toetust oma ideede elluviimiseks. Olgu selleks siis Loole viiv Linnu tee, Lagedi teedele ja tänavatele nimede panek või šeffide kasutamine, et koolimaja oleks soe, vesi jookseks kraanist ja saun jõe ääres toimiks.

Kuuno Kasak, ansambli Kuldne Õhtupäike juht: Sven Sagris oleks võinud juba pikka aega kodus susse sahistades rahulikku pensionipõlve pidada, aga kus sa sellega. Tema rassis edasi. Mitme mehe eest! Kirjutas, võttis sõna, laulis, lõi kaasa näitemängudes, korraldas endiselt kohalikku elu. Õpetas kõiki ja kõiges – pensionär küll, aga ikkagi koolipapa.

Kõige muu kõrvalt jõudis ta tegev olla ka ansamblis Kuldne Õhtupäike. Sven oli ansambli liige asutamise esimesest päevast peale, ta oli alati kohal nii proovides kui ka esinemistel, laulis mehiselt ja vajadusel esines ka pikema sõnavõtuga.

Sven Sagris oli mees, kellele sai alati kindel olla.

Urve Valter, abikaasa: Vaatamata koolidirektori ametile ja aktiivsele ühiskondlikule tegevusele oli ta ka kodus asjalik pereisa. On teada tõde, et kes teeb, see jõuab – nii oli ka meie papaga. Papa Sagrise isiklikus elus oli kolm rõõmsat ja tähtsat sündmust: tütre sünd 1963. aastal, oma majja kolimine ja õnn olla nii pikki aastaid uhke vanaisa Andréle ja Ireenile. Lapselastele tegi ta selgeks omapoolse tõe, et maja ehitamist alustatakse vundamendist, mis peab tugev saama. Inimese vundamendiks on teadmised ja haridus. Just nende vanaisa sõnade järgi on tütar ja lapselapsed ka oma tegemisi seadnud.

Meie peret ühendas suur huvi kultuuri vastu ning seda igas mõttes. Koju oli tellitud vähemalt viis ajalehte ning elu jooksul kogunenud suur raamatukogu. Teatmeteoseid uuris ja kasutas ta kõrge eani ikka selleks, et eluga kaasas käia ning kõige uuega kursis olla. Vabal ajal käisime perega palju teatris, etendustel, matkadel ja ekskursioonidel. Suureks hobiks oli reisimine. Selline elu minule sobis.

50 aasta vältel kõik temaga koos nähtu ja kogetu ning võrratul hulgal mälestusi ongi täna minu tõeline rikkus.

Piret Altjõe (Sagris), tütar: Mida mina õppisin isalt? Endale püstitatud ülesannete ja eesmärkidega tuleb alati lõpuni minna. Julgust ja soovi avaldada oma arvamust. Siirast huvitundmist kõige vastu, mis toimub sinu ümber. Selleks, et osata hinnata elu Eestimaal, tuleb reisida välismaale ja vaadata oma kodumaad eemalt. Muusika, laul ja tants on need, mis teevad meele rõõmsaks ja annavad hingele kosutust. Õppida ja kõikidele uuendustele avatud olla saab terve elu. Omades palju sõpru, ei ole sa kunagi üksinda ja on alati, kellelt nõu küsida. Ära karda näida rumalana, vaid küsi ja uuri kõike targematelt järele. Ole avatud suhtleja. Raamatud olgu su kaaslasteks. Tunne rõõmu selle üle, mis sul on. Pea lugu huumorist. Sa oled täpselt nii noor, kui vanaks ennast ise pead.

Kõige olulisemaks pean ma tema positiivset ellusuhtumist. Isa suutis terve pika elu olla väga nooruslik ja vitaalne.

André Altjõe, tütrepoeg: Lapsena Lagedil vanaisa juures olemine oli kindlasti üks parimaid asju, mida üldse võis tahta. Seal me tegime garaažis muruniitjast kelgu ja tõukeratta. Kevaditi istusime kahekesi jõe ääres pingil ja vanaisa õpetas, kuidas pajuoksast vilepilli ja vibu teha. Muidugi panime ka kasemahla jooksma. Kui vesi juba soojem oli, hulpisime kummipaadiga jõel ja käisime ujumas. Talvisel ajal, kui juba tugev jää jõge kattis, sõitsime puusuuskadel ülesvoolu koolimaja vaatama. Alati saatsid mind põnevad jutud ajaloost või loodusest.

Vanaisa oli härrasmees ja seda õpetas ta ka mulle – mees peab kella tundma, hilinemine ei ole sobilik. Laen on võõra oma, naisterahvaste suhtes tuleb alati üles näidata lugupidamist, vanemaid inimesi tuleb austada.

Ireen Altjõe, tütretütar: On suur õnn omada sõpra, kellel on lai silmaring ja kellega on huvitav vestelda ning arutleda kõige üle, mis meid ümbritseb. Olen tänulik, et minu jaoks oli vanaisa see imeline sõber ja mõttekaaslane. Leidsin end väikesena tihti tema voodiserval istumast ning põnevaid seiklusi ja tarkusteri kuulamast. Kõik teadmised ajaloost ja poliitikast kuni igapäevaviisakusteni olen saanud temalt. Need on kustumatud ja hindamatud väärtused, mida kannan endas igavesti.

ALLIKAD:

Lagedi Alevikuselts; autor: Rein Karm, Lagedi ajaloohuviline (kontrollitud 14.11.2024)

Lagedi Alevikuselts: Vabaõhuetendus “Lagedi läbi seitsme sajandi” sai igavese elu (ylle, 02.12.2011)