Seoses ümmarguse 80. sünnipäevaga 2025. aastal palus vallaleht Rae Sõnumid Rae valla aukodanikul, pikaaegsel õpetajal ja koduloo-uurijal Varje Malsroosil heita pilgu tagasi oma elule. Jagame siinkohal juubilari kirjapandut.

MÕNDA MINU ELUST

Olen elanud Rae vallas Vaskjala külas 58 aastat (aastal 2025 – toim). Neil aastatel olen mitmetes selle kandi koolides õpetajana leiba teeninud ning kodu-uurijana sulandunud valla koduloolaste kultuuriruumi suure õpihimu ja lugupidamisega. Eilsesse tagasi vaadates olen süüvinud paljude Jüri kihelkonda kuulunud külade minevikulugudesse ja koostöös oma õpilaste kui ka külainimestega üles kirjutanud nii maisest elus lahkunute kui ka tänaste külainimeste elulugusid.

Märkamatult on aga minulegi saabunud 80. elu verstapost, mis annab võimaluse rohketeks mõtisklusteks möödunud aegade teemal ja kui soovitakse, et jagaksin kaasteelistega mõnda oma elust, siis miks mitte.

Lapsepõlv Saaremaal

Olen sündinud Põhja-Saaremaal, Mustjalas 1945. a septembris. Sõjajärgne aeg ei peegeldunud lapse silmadele, meeltele ja tunnetele sugugi mitte troostitult. Majanduslik ja sotsiaalne elu oli nii tavapärane, sellest midagi enamat ja ilusamat ei olnud ma kogenud ega osanud soovidagi. Kõik varases lapseeas kogetu talletus mällu ja mida kaugemale see aeg maha jääb, seda ilusamaks olen lapsepõlve mõelnud, eiramata ajaloo keerdkäike.

Iga maalaps on eriline, sest ta on õnnistatud pärisloodusega. Hajali üle põldude asuvad külapered alevi ümbruses ei andnud mulle eakaaslastega suhtlemiseks ega mängimiseks palju võimalusi. Seetõttu tuli mul üksi koduümbruse kõrgendikel asuvad põldudega ümbritsetud kiviraunad läbi uurida. Metsaäärtes ja sarapuusaludes olevad teerajad viisid mind arglikult talude väravateni, naabruses olevad hobusetallid olid uudistamiseks. Koduõuel asuvad vana rehielamu, ait, laut ja saun uuema elumaja raamistuses andsid ajatu turvalise kodutunde mõiste.

Vahel juhtub elus, et varases teismelise eas tuleb oma sünnikodust lahkuda, sest kodu on jäänud kallitest inimestest tühjaks – kes läinud maamulda, kes linna oma elu elama. Minu koduks sai “Silla” talu Ninase rannakülas 80-aastase vanaema ja isa juures. Kui ei oleks olnud merd, neid ridamisi tuulikuid, kadakaid, mamma soojendavaid käsi (rannakülas inimesed ei kallistanud teineteist, võeti vaid käed pihkudesse põimituna teretamiseks või hüvastijätuks) ja isaga koos muhedaid rannakalurite jutte varahommikustel lestalappimistel (võrkudest lestade välja võtmine) võrgukuuride vahel ning üle 20 külavaheteedel käratseva lapse, siis poleks ma nii ruttu oma sünnikodu kaotusest üle saanud – liiga ilus oli seal.

Teekond Rae valda

Lõpetasin Kingissepa V. Kingissepa nim Keskkooli (tänane Kuressaare Nooruse Kool) 1963. a. Meid õppis kahes klassis kokku 55 õpilast. 2015. a ilmus meie lennu väga mahukas mälestusteraamat „Saaremaa Ühisgümnaasiumi XLV lend tahavaatepeeglis“, mille põhikoostajateks olid Sirje Överus, Gerda Johanna Raidaru ja Varje Malsroos.

Ed. Vilde nim Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (tänane Tallinna Ülikool) asusin ma õppima saksa keele filoloogiat. Kaugõppesse läksin kolmandal aastal, kuid mitte saksa keelt edasi studeerides, instituudis puudus võõrkeele kaugõpe. Valisin uudseima eriala „Koolieelne pedagoogika ja psühholoogia. Koolieelse kasvatuse metoodika, kesk -ning pedagoogilise kooli pedagoogika ja psühholoogia õpetaja kutse“ – nii on see viie õppeaasta tulemusel kirjas mu diplomil. Elama ja algklassi õpetajana tööle asusin Tallinna lähedasse Vaskjala külla Rae koolimajja.

Huvi ärkamine koduloo uurimise vastu

Suulise rahvaloomingu teema on mulle tuttav juba lapsepõlveaastatest. Jakob Hurda sõnumit oli kuulda võtnud minu emapoolne Kihelkonna suguselts. Ärksameelsete vaadetega vanaisa tellis juba üle-eelmise sajandi lõpus ajalehti, hiljem õppisin minagi nende järgi gooti kirja lugema. Koos vanatädiga olid nad hoolsad pärimuslugude kirjasaatjad nii Tallinna kui ka Tartusse. Minu onu Julius Mark oli tuntud Kihelkonna kandi külade lugude üleskirjutaja. Isapoolse vanaema Maria Koerti ligi 40 regivärsilist rahvalaulu on ilmunud koos nootide ülekirjutistega Herbert ja Erna Tampere koostatud raamatus „Vana Kannel V. Mustjala regilaulud“, 1985. Erna Tampere õhutusel hakkasin 12-aastaselt saatma Eesti Rahvaluule Arhiivi vanaema ette lauldud ringmänge, sõnaliselt neid mitmetesse koolivihikutesse kirjutades.

Tööelu kulg

Olen töötanud tänase kodukandi koolisüsteemis 49 aastat. Alustasin Rae Algkoolis ja jätkasin Lehmja 8-klassilises Koolis (mõlemad lõpetasid tegevuse), seejärel tuli Jüri Gümnaasium. Elu kulgemist Jüri Gümnaasiumis alates 1980. aastast kuni 2016. aastani pean oma elu sisukamateks aastateks.

Selles armsas koolimajas töötasin pioneerijuhi ja klassivälise töö organisaatorina, tänases mõistes huvijuhina, alates 1989. a põhikohaga algklassiõpetajana. Elukestvas õppes, lisaks paljudele koolitustele, omandasin Tallinna Ülikooli täienduskoolituse programmi „Algõpetuse didaktika“ ning kaheaastase õppekursuse „Kultuurilugu“, mis andis kultuuriloo õpetaja kutse.

Loomingulisemad ja teaduspõhisemad aastad algklassiõpetajana algasid 1994, kui Jüri Gümnaasiumi põhikooli õppedirektoriks sai Anne Kloren. Taasiseseisvunud Eesti muutuvas haridussüsteemis suutis ta põhikooli aineõpetajad kaasata haridusloome algõpetuse aine ja õpetamissisu kaasaegsele tasandile viimisele.

Kõige meeldejäävamad hetked õpetajatöös

1980. a valiti Jüri Keskkooli direktoriks Tartu Ülikooli geograafia teaduskonna lõpetanud Andres Maastik. Tema eestvedamisel alustasid koolis tegutsemist noorgeoloogid, hoogustus matkategevus koos väljaõppega (matkatehnika võistlused, õppelaagrid, matkapäevikud jne) ja hakati tegelema ka rahvapärimuste kogumisega, s.t kodu-uurimisega.

Mõned minu meeldejäävamad hetked matkaradadelt koos õpilastega: vabariiklik matkajate kokkutulek Karjamaal 1981. a, I koht, Üleliiduline matkajate kokkutulek Aserbaidžaanis (6 päevane võistlusmatk mägedes ja matkatehnika võistlused baaslaagris, matkapäevik koos paikkonna ajalooga, etluskonkurss jne), kolme Jüri matkagrupi matkad Turkmeeniasse Karakumi kõrbe 1986. a (osalesin ühel) jne.

Austuses hariduse, harituse, õppimise ja õpetamise vastu pole mul võimalik endise vanem- ja klassiõpetajana kirja panna oma elutöö edutabelit: „tulemustasusid“ makstakse õpetajale välja palju hiljem. On meeltliigutav tänutunne MTÜ Jüri Gümnaasiumi Vilistlaskogu suhtes, kes kooli 30. aastapäeval õpetajatele kaunilt kujundatud lehtmetallist lillekompositsiooni kinkis, neist ühe alusele oli kirjutatud: „Kallis õpetaja Varje! Täname! Teie õpilased Jüri koolist.“

Minu mälestuste autahvlil on iga laps või nooruk koolipingist, kõik kaasrändajad, kellega koos olen varahommikuses udus lõkkesuitsusel maakamaral istunud nii mägedes, kõrbes, niitude veerel või koduses jõekäärus. Ühel õpilaste kevadisel väljasõidul Haapsallu hüüdis valjusti üle lossivaremete üks 2. klassi tüdruk: „Õpetaja Varjel on ka süda sees!“.

Järeltulevatest põlvedest

Minu tütred Marit ja Maarja on leidnud elukutseliselt huvitava väljundi oma igapäevases elus. Marit on töötanud 20 aastat Rootsis Göteborgi Hvitfeldtska Gümnaasiumis psühholoogia õpetajana. Maarja ehib meie koduõue aialilledega kevadest hilissügiseni, ta on õppinud floristiks nii Eesti Floristikakoolis Taivo Pilleri juhendamisel kui ka lilleseade koolis „Pillerkaar“. Lapselapsed ridamisi on lõpetanud või lõpetavad kõrgkoole, väiksemal on Jüri koolis veel õppimist.

Koos abikaasa, laste ja lastelastega peame oma kodukohaks Vaskjala küla. Pere on aastate jooksul veetnud palju aega ka Saaremaal minu lapsepõlvekodus – neilegi on armsaks saanud mu kodusaar.

Soovitused tänastele vallaelanikele

Siiras nõuanne vallaelanikele on, et nad tutvuksid kas või põgusalt oma kodukoha kultuurilis-ajaloolise mineviku ja tänapäevaga, et jagada seda ka oma laste ja lastelastega.

Hea võimalus selleks on raamatud. Reet Raudkepp Vaida raamatukogust on käesoleval aastal kirja pannud peaaegu kõik Rae vallas ilmunud trükised. Neid on ligi 150, nende seas ka Varje Malsroosi koostatud külaraamat „Vaskjala“.

Juba aastaid kingitakse 1. septembril Rae valla koolide 1. klassi õpilastele kodulooline tööraamat „Rae vald – siin ma elan“. Koostajateks Anne Kloren, Varje Malsroos ja hiljem liitunud Siiri Laid.

Varje Malsroosi artiklid ajalehes Rae Sõnumid:

VAATA LISAKS:

Õpetaja ja koduloo-uurija Varje Malsroos 80 – tagasivaade olnule ja soovitused tänaseks, Rae Sõnumid, september 2025.
Vaskjala kandi mälestused ja legendid jõudsid kaante vahele, Rae Sõnumid, oktoober 2024.
Vaskjala / koostaja Varje Malsroos. Vaskjala Külaselts MTÜ, 2024

Varje Malsroosi artikleid ajalehes Rae Sõnumid

HELIFAIL: Varje_Malsroos raamatu”Vaskjala” esitlus Rae koolimajas 08.09.2024 (mp4 fail; 33 MB)

VIDEO: raamatu “Vaskjala” esitlusel esines ukuleleansambel “Ukutuur” 08.09.2025

ALLIKAD:

Maa-ameti kaardirakendused: Mustjala alevik 1945. a vallapiirides ning Silla talu Ninase külas

Fotod: Mustjala alevik 1930.a : Rahvusarhiiv Meediteek.ee

Fotod: Ninase küla vaated MUIS.ee portaalis

Maria Koert mainimised: Vana Kannel V. Mustjala regilaulud (Herbert ja Erna Tampere, Tallinn 1985; ETERA)

tekst: kodulooveebi toimetus 02.10.2025