RAE MÕIS (sks. Johannishof, varem Trydenkull)
Kirjalikud allikad räägivad mõisast esmakordselt 1390. aastal. Ajavahemikus 1227–1237 pidalitõbiste haiglana rajatud Jaani seek rikastus ajapikku ja ostis ostis 1503. aastal Herman Lodelt 11 000 marga eest Hobunurme mõisa koos kõigi selle küladega (Pajupea, Vaskjala, Limu, Kautjala, Assaku ja Karla). Ostu-müügilepingus mainiti ka Hobunurme küla, mis sulandus hiljem teistega ja kadus nimeliselt. Jaani seegi järgi hakati nüüd mõisa nimetama Johannishof’iks. Jaani seegile oli mõisa tarvis haigemaja toitlustamiseks, mõisas oli viljajahvatamise tuulik, küpsetati leiba ja kasvatati nuumhärgi.
Nimi tuli mõisa omanikult Tallinna raelt
Meile tuntud ja siiani kasutuses oleva nime sai Rae mõis seoses 1525. aastal Tallinna rae juures moodustatud nn jumalalaekaga. Jumalalaekasse koguti tulud, mis saadi katoliku kirikutelt, kloostritelt ja nendega seotud asutustelt võõrandatud maavaldustelt. Saadud kasum oli määratud vaeste, põdurate, kirikuteenrite ja -õpetajate ning koolide ja nende õpetajate ülalpidamiseks. 1599. aastal koondati Jumalalaeka alla kõik kirikutele kuuluvad varad, seega ka Jaani seegi varad. Sealtpeale oli mõis tegelikult Tallinna rae omanduses, mistõttu hakatigi seda Rae mõisaks kutsuma, olgugi et see polnud sugugi ainuke Tallinna linnale kuuluv mõis. Linna halduses pidi Rae mõis endiselt tagama Jaani seegi elanike toitlustamise.
Alguses organiseeris linn oma maavalduste haldamise ise. Näiteks Jaani seegiga tegelesid kaks eluaegse ametiajaga raehärrat, kellest ühe ülesandeks oli maade, s.h Rae mõisa valitsemine. Talle allus mõisaga sisuliselt tegelev mõisavalitseja, temale omakorda külakupjad.
Linnamõisate valitsemist-rentimist koordineeris komisjon
17. sajandil hakati linnamõisaid üha enam majandama rendiõiguse alusel. Põhjasõda ja katk lõpetasid aga sisulise majandamise ning uuesti jõuti linnamõisate rentimiseni alles 18. sajandi 30ndatel aastatel. Samal ajal moodustati ka linnamõisate komisjon, mis hakkas linnamõisate valitsemist-rentimist koordineerima, tulud läksid endiselt linnakassasse ja jumalalaekasse.
Komisjon oli kaheksaliikmeline, esimeheks rae justiits või eestistuv bürgermeister (tänapäevases mõistes linnapea). Viimane sai tasuks Rae mõisast pool lasti kaeru, Väo-Nehatu mõisast 20 koormat heinu, Vaskjalast ja Kautjalast kummastki ühe nuumsea. Komisjon tegi mõisatesse kontrollreide, kus revideeriti nii vakuraamatuid kui vaadati üle hooneid, loomi ning kohtuti vajadusel korral talupoegadega. Ühest sellisest ülevaatusest säilinud aktist on teada, et 13. aprilli 1736. aasta seisuga kuulus Rae mõisa vara hulka muuhulgas ka raudsagarate ja krampidega varustatud vangikong. Mõisaõuel seisis tunnipakk ehk päikesekell osutiga. Mõisas asus tuuleveski. Elusinventari hulka kuulusid 6 hobust, 25 künnihärga, 2 pulli, 14 lehma, 21 vasikat ja sama palju mullikaid, 14 lammast ning sama palju tallesid, 4 oinast, 3 kitse, 9 siga, 5 kalkunit ja 5 hane. Küladest kuulusid Rae mõisale tollel hetkel Karla, Vaskjala, Limu, Patika, Loopere, Iru ja Assaku; lisaks Vaskjala, Assaku, Patika, Selimäe, Iru ja Karla kõrtsid, ning Vaskjala, Kautjala ja Patika vesiveskid.
Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal jäi omanikuks Tallinna linn
Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal jäi Rae mõisa omanikuks endiselt Tallinna linn. Mõisal oli maad 3444,6 hektarit, päriseks ostetud talukohti oli 20, neil maad kokku 795,3 hektarit. Välja ostetud talude arv iseloomustab hästi linnamõisa talupoja võimalusi talu mõisast välja osta; kogu praeguse Rae valla kohta oli päriseks ostetud talusid ligi 350. 1919. aastal vastu võetud maaseadusega eraldati Rae ja Kautjala mõisatest (nende kui linnamõisate tükeldamine toimus koos) 107 uut talu, moodustades kolmandiku kogu praeguse Rae valla territooriumil eraldatud kohtadest. Need kõik ei olnud muidugi viimne kui üks talud, maid anti ka seltsidele, koolidele, vallavalitsusele jne. Rae mõisasüda eraldati 51 hektari ulatuses selle senisele rentijale Jaan Jürgensonile (aastast 1938 – Raeda), kes rajas sinna selektsiooniaia ja puukooli.
Praegune peahoone on ehitatud 1851. aastal
Et Rae mõisa puhul oli tegemist linna- ehk rendimõisa ning mitte rüütlimõisaga, seletab see paljuski praeguse säilinud mõisa peahoone välimust. Tegemist ei ole uhke häärberiga, vaid rendikorraga majandusmõisa keskusega, mistõttu polnud otstarbekas rajada mõisa juurde viivat uhket alleed ning luksuslikku peahoonet. Ka mõisa sisse sõites jõuame kõigepealt peahoone taha. Jaani seegi jõukust arvestades on aga tõenäoline, et mõisas oli kivihoonestus juba keskajal.
Kindlad teated Rae mõisa kivihoonestuse kohta pärinevad 1570. aastast Balthasar Russowi kroonikast: „23. augustil langes venelastele suure saagina kätte Rae mõis ühes hospidali ja kõigi eluhoonetega, kividest ehitatud ja linnale üsna lähedal, ja nad tahtsid end selles kindlustada. Siis tungisid kõik tallinlased välja ning peksid venelased suure vapruse ja vaevaga sealt välja ja põletasid nimetatud mõisa ühes hospidali ja Rae veskiga ning kõik eluhooned maha ja tegid maatasa.“ (B. Russow, Liivimaa kroonika, Tallinn, 1993, lk. 194.)
Praegune peahoone, mis erinevalt kõrvalhoonetest on vähemalt väliselt säilinud küllaltki algsel kujul, on kõrgel soklil asetsev ühekorruseline viilkatusega historitsistlik kiviehitis, mis on ehitatud 1851. aastal. Selline aastaarv oli mõisa tagaukse kohal, enam seda näha ei ole, võib leida vaid aastaarvu katva tsemendikorra.
Rae mõisaga seostuvad legendid
Rae mõisaga seostub ümbruskonnas praeguseni laialt tuntud jutt kurjast mõisnikust (keda ka Johansoniks on nimetatud) ja teda kiusanud ussidest. Legend ei põhine rändmotiivil, vaid on eripärane – kuigi, eks igaüks teab lugu natuke omamoodi. Johansoni nimi on ilmsesti kaudne tuletis mõisa saksakeelsest nimest, mis tegelikult väljendab seotust Jaani seegiga. Rahvajutud on ka inspiratsiooni saanud seegihoonel nähtud pühakupildist allkirjaga „St.Johannis“. Kirjalike allikate kohaselt ei ole niisuguse nimega mõisnikku ei Rae mõisas ega teisteski lähikonna mõisates kunagi olnud. Ka sisu poolest seegile viitava jutu sündmuspaik ei ole aga mitte praegune Rae mõis, vaid Vaskjala külas Pirita jõe ääres asuva Ussiaugu talu koht, mille nimi on muistendiga seotud ning mille juures paiknevat „mõisa ase“.
Küllap on rahvajuttudel, mis väidavad, et mõis asus enne Vaskjala külas, tõepõhi all. Hilisema Rae mõisa eelkäijana on ajalooallikates 1325. aastal mainitud Hobunurme (või Hõbenurme) küla asemele rajatud mõisat Vaskjalas. See võis hävida Jüriöö ülestõusu käigus aastal 1343.
Rae mõisa ussid
Rootsi ajal olnud Rael kuri mõisnik Johanson. Rootsi kõrgema ametnikuna evinud ta suurt võimu ning toiminud rahvaga nagu talle meeldinud, keegi pole võinud selle üle kaevata. Johanson on lasknud inimesi piinata, tundes ise sellest lõbu. Kord lasknud ta viit meest veriseks pekstuna reht peksta. Pühapäeviti sunnitud inimesi mõisa tööle, selle asemel, et lasta neid kirikusse minna. Ühel pühapäeval aetud kirikusse minejad tühja küüni, kus neid ühes sellega elusalt põletatud.
Nende ja paljude teiste inimeste piinamise pärast hakanud rästikud Johansoni kiusama teda alaliselt jälgides. Usside kartusel teinud Johanson oma elumaja Vaskjala Ussiaugu kohta Piirita jõele püsti löödud tammepakkudele. Nii leitavat veel praegugi jõest tammepakke (isegi käesoleval suvel). Rästikud järgnenud Johansonile ka jõele, ronides voodisse ja mujale kohtadesse. Nüüd hakanud Johanson pattu kahetsema, annetades Jüri vaestele vilja. Iga aasta jõuluks tõotanud anda Rae mõisast kirikule külimitu tangu ja küünlad. Seda täidetudki sest ajast.
Vaskjala Ussiaugu maale jäänud Johansoni ajast palju usse, kes alles mõnekümne aasta eest siit ära rännanud. Praegu on säilunud vaid ühe maatüki nimetus, nn Madude väli, sellest ajast. Kuna ussid jõele järgnenud, siis lasknud Johanson endale laeva ehitada ning sõitnud merele. Laeval jäänud Johanson veretõppe. Laeval olles surnud Johanson.
Tallinna Seegi kirik olevat Johansoni ehitatud ning seinasse raiutud tema reljeef. Johansoni legendaarset lugu tuntakse terves kihelkonnas. Teisi mõisnikke mäletatakse vähe. (Johannes Tavast ← Juhan Leol ja Jakob Vitismann 1931).
ALLIKAD:
Pilve, Eli. Rae mõisast tuli nimi kogu vallale. Maaleht, 17.11.2010
Remmel, Mari-Ann. Päritud paigad. Kohajutte ja legende Rae vallast. Rae Vallavalitsus, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, 2011.
Remmel, Mari-Ann. Mõisalegendid. Harjumaa. Tänapäev, 2008
Tekst: kodulooveebi toimetus 07.03.2025
_________________________________________________________________________________
Esimesed kirjalikud andmed mõisast pärinevad 1390. aastast. Alates [1535.a.]? Tallinna raele kuulunud linnamõis. Mõisast saadud tuluga peeti ülal Tallinna Jaani seeki (haiglat).
Kinnistu ajaloost: Taani kuningas Erik II kinkis 1279. a Patika veski koos maadega Tallinna Jaani hospidalile. Rae tunnistati reduktsiooni alla mittekuuluvaks. Talud said koolile, kirikule ja hospidalile, peamiselt siiski kirikule kui Jumalalaeka /Gotteskasten/ omanikule. 1694 liideti Kautjala küla 5+3/4 adramaad ja tehti sellest eraldi kõrvalmõis, mis sai iseseisvaks 1755. a. Enne katku 1710. a oli 515 hinge, 03.1711 vaid 132. Põhjasõja lõpuks oli Rae täiesti purustatud. 18. sajandil on nimetatud erinevaid rentnikke. 1755. a on rentnik lesestunud Middendorff
Viimane Rae mõisa rentnik (1919) ning ostu teel omandaja (1924) oli viljapuude sordiaretaja Jaan Raeda (1876 – 1955) kes rajas sinna endanimelise viljapuude ning marjasortide selektsiooniaia. Kaasajal pikalt hoolduseta jäänud ning kinnikasvanud 3,9ha suurune Jaan Raeda selektsiooniaed on kaitsealune kultuurimälestis-maastikukaitseala.
Mõis tagastati omandireformi käigus Raeda perekonnale ning on seejärel vahetanud omanikke. Peahoone lagunenud – varemetes (aerofoto)
11.10.2024
ALLIKAD: WIKIPEDIA
Johannishof (Rae) mõisamaade ja Assaku küla kaart 1697.a.
Lisalugemist:
Matkablog: Rae mõisas (2017)