Albert sündis Leningradi oblastis Gatšinas Eestist väljarännanute peres. Sõjakeeris tõi pere tagasi Eestisse Virumaale Väike-Maarja lähistele. Virumaaga oli tema elu seotud pea kolmandiku.
Väike-Maarjas lõpetas ta keskkooli hõbemedaliga. Seejärel asus õppima Tartu Ülikooli füüsikat. Ülikooli järgselt 1958. aastast kuni aastani 1970 töötas Albert Väike-Maarjas enamuse ajast keskkooli füüsikaõpetajana.

Jõudis olla Muuga kooli direktor ning Väike-Maarja rajooni haridusosakonna juhataja. Sellesse aega kuulus sport ning osalemine Väike-Maarja kultuurimaja ringides. Ülikooli ajal tegutses ka operetiringis.

Pere loomine tõi 1970. aasta augustis Alberti Jüri maile isa – ema lähedale. Töökohaks sai Lehmja kool (koos abikaasa Annega). Paari aasta pärast sündis tütar Anu ja siis tütar Aivi. Oma suure töökoormuse ja pere kõrvalt lõpetas ta tööõpetuse õpetaja eriala 1979. aastal cum laude. Töö jätkus Jüri keskkoolis poiste tööõpetuse õpetajana ning Jüris oli tollal õhtukool, kus ta õpetas füüsikat. Koolipapa töö lõppes taas Lehmjal, kus töötas1991. aastal taasavatud koolis mitmete erinevate ainete õpetajana.

Alberti ühiskondlik töö oli nö seinast seina: nõukogude ajal alaealiste asjade komisjoni esimees, valimiskomisjonide esimees, maakonna tööõpetuse õpetajate sektsiooni juht, osalemine kohalikus muinsuskaitse tegevuses ja Kodanike Komitee poolt organiseeritud Eesti kodanike registreerimine.

Albert on laulnud Tartu Ülikooli meeskooris, Jüri segakooris ja palju aastaid Tallinna Õpetajate meeskooris. Ta oli klassikalise muusika austaja ning üheks lemmik- koorilauluks Peep Sarapiku laul „Ta lendab mesipuu poole“ loodud Juhan Liivi sõnadele.

Albert oli lektor nõukogude ajal, pidas tähtpäevadel kõnesid – nii tõsiseid kui ka humoorikaid. Kolleegide juubeliteks pani ta kokku humoorikaid juubelilehti. Eesti Vabariigi alguses oli Rae valla üritustel sageli tema ülesandeks pidada tähtpäevade kõnesid. Näiteks Eesti Vabariigi aastapäeval 24.02.1990 Vabadussõjas langenute mälestussamba juures Jüris või 31.08.1991 esimestel Rae valla päevadel nn. “Rae valla kivi” avamisel.

Enne Eesti iseseisvuse taastamist viis ta Jüri kalmistul läbi ilmalikke kalmistupäevi.

1970.-date aastate lõpust sai Albertist matusekõneleja. Vaskjala küla Poltimäe pere tuli paluma oma isa ärasaatmist. Põhjendus – oled MAA SOOL ja sa pead hakkama saama! Kõnesid pidas ta nii eesti kui ka vene keeles ning kõnede ilmestamiseks oli tal varutud palju sobivaid luuletusi.

Nii see läks aastani 2013, kuni kopsupõletik töömehe tee lõpetas. Tehtud sai 3563 matust.

Albert oli väga laia silmaringiga ja oma töödes põhjalik. Ta oli armastav abikaasa, isa, vanaisa.
Oma tütreid armastas ta väga, samuti nelja lapselast. Arvestav, toetav, abivalmis sugulane, kolleeg, sõber. Kodu eest hoolitsev/muretsev. Tartu Ülikooli kursusekaaslaste sõnul olevat ta olnud juba praktikatundides kui valmis koolmeister.

Tekst: abikaasa Anne Rentel.
Aprill 2026.