Lehmja tammikust on erinevate autorite poolt kirja pandud mitu muistendit. Muistendite läbiv teema on aga sama – pulmaliste muutumine tammedeks.
Allolev muistend pärineb Heino Gustavsoni raamatust „Igal kohal oma lugu“, mille esmatrükk ilmus 1981. aastal. Raamatu saatesõnas kirjutab autor: „Eesti rahvaluules moodustavad muistendid ulatusliku ja äärmiselt huvitava osa. Paljud neist on rohkem või vähem seotud mõne konkreetse paiga või objektiga, sageli peidavad nad alltekstina rahva soovunelmaid. Neis on õpetlikke terakesi, mis kummatigi ei kujune eales pealetükkivaiks. [– – –] Muistendivestjad on lisanud omapoolseid detaile ja kohandanud lugu kodupaiga oludega… Koostaja on jätnud endale vabaduse olla järjekordne jutustaja. See aga tähendab, et esitatud muistendid pole sõna-sõnalt maha kirjutatud… Andku rahvaluuleteadlased need patud andeks! Iga muistendi lõpus leiab lugeja lühikese kommentaari, mis end arvatavasti mingil määral õigustab.“
Lehmja tammik
Kord väga vanal ajal peetud Tallinna lähedal Lehmja tammikus vägevat pulmatralli, tantsu vihutud nii et tolm taevani. Algul tantsitud laudade ümber lagedal, siis mindud tammede varju karglema.
Seal aga komistanud kord üks, kord teine paar, mõned kukkunud maha. Eks vanade tammede all olnud hulganisti noori võsusid kasvamas, need jäänud rahvale jalgu.
„Kiskuge need vitsaraod kõigi juurtega välja!“ kamandab kuraasikas peigmees ja annab ise eeskuju. Pruut naerab ja julgustab pulmalisi tammikut rüüstama. Parajasti tuleb tolmust teed pidi Jürilt Kurna poole sandike, vaatab kohkumisega rumalat vallatust. Keelab: „Jätke puukeste tapmine, pole see väärt tegu!“ Ei kuule ükski hing vanakese manitsemist. Sandil ei jää muud üle, kui palub: „Tee pikk ja tolmune, kurk kuiv, kõht tühi, ehk jätkub mulle lusikatäis pulmarooga, lonks pulmakalja?“
Pruudiisa irvitab: „Sina, sant, õpeta omasuguseid! Minu tütre pulmas pole võõraid käskijaid-keelajaid vaja. Mis ees, see maha, mis segamas, see välja! Ah et süüa tahad?“ Ja viskab santi härja sääreluuga: „Säh, jära! Ära unusta, et olen helde olnud!“
Sant põikab raske kondi eest kõrvale. Tõotab, et seda pulma mäletatakse veel mitusada aastat hiljem. Pulmalised unustavad peagi sõneluse, maast rebitakse viimane kui üks tammeke, nüüd mõnus tantsu lüüa. Lausa hull tuhin tuleb peale, pillimehed kipuvad perutama, puhuvad ja punnitavad, nii et põsed pakatamaks, kopsud lõhkemas. Ise aina õhutavad tantsijaid takka: „Põrutage polkat, virutage valssi, tõmmake tuljakut!“
Pulmakülalised tunnevad vaevalt väsimust, keerutamine läheb ühe hoogsamini. Äkki märkab algul üks, siis teine: varbaküüned nagu hakkaksid kasvama. Näevad, kuidas varbaotstest keerlevad välja pikad narmad, otsivad mullapõuest pidepaika. Ühtede käed kasvavad kole pikaks, varsti ulatuvad maani, sõrmedest saavad tüsedad juured. Teiste küünarvarred küünitavad kõrgemale, muutuvad oksteks. Siis hakkavad ninadki venima, kõrvad lähevad haraliseks, juustest saavad lehed. Mõne silmapilguga on pulmamöll vaibunud, pulmalistest madalad ja vindunud tammejässakad saanud. Linnud laskuvad pulmalaudadele maiustama, öösel viivad rebased sealt viimase. Pulmalauad ja -pingid kantakse varsti laiali, mis metsa jääb, see kõduneb. Sandi ennustust on täide läinud: Lehmja pulmast ei kao mälestus aastasadugi!
Praegu on Lehmja looduskaitsealune tammik kunagisest väiksem, alles on jäänud umbes 9 hektari jagu. Võrreldes nii mõnegi teise tammikuga on puud siin madalad ega taha hästi kasvada. Tammede vahele on siginenud saari, niinepuid (pärnad) ja ohtralt sarapuid. Peale taevaliste tammede teavad kohalikud inimesed näidata „peigmeest“, mille ümbermõõt on 3,8 meetrit, „pruudist“ on alles jäänud kahjuks vaid söestunud känd. Need seisavad üsna maantee ääres. Üle tee, kohe „pruutpaari“ vastas, on haraline „kerjus“ (ka Peiupoiss).
Rahvas on Lehmja tammikut pühaks pidanud ja seal ohverdamas käinud. Kui meil tammepuu hinda läks, siis ei lasknud inimesed parunil hiietammikut maha raiuda. Kes teab, kuidas asi oleks jäänud, kuid tammesalu andis omajagu ilu juurde ka mõisapargile ja nii jättis kirves kauni paiga puutumata.
Tõenäoliselt üks vanemaid Lehmja tammiku legende on avaldatud J. Jungi raamatus “Muinasteadus eestlaste maalt: III” ning üles tähendatud Jüri pastori Rudolf Winkleri poolt:
Wanad tammed Lehmja mõisa ligidal maantee ääres, mis wist wana hiiekoht on.
Rahwajutu järele olla need üks pulmaliste selts, keda Wanaisa tammedeks muutnud, sest et nad kirikust laulatuselt tulles seal murul tantsima ja mängima hakanud. Teise jutu järele olla pulmalised kirikust tulles kange tuisuga sinna ära eksinud ja siis iseendid tammedeks sajatanud ja wandunud. Enam neid tammesid ei kaswawat ja ära ei kuiwawat nad ka mitte. Suuremad neist tee ääres öeldakse peigmees ja pruut olewat. Ükskord olla Lehmja mõisa walitseja sealt ühe tamme maha raiuda lasknud, aga herra olnud temaga sellepärast wäga kuri, sest-need tammed olla seal, juba 200 aastat enne Kristuse sündimist kaswama hakanud. Sellepärast ei tohtida neid keegi maha raiuda.
Lehmja tammiku säilimise eest on 1990- date aastate teisel poolel võitlust pidanud folklorist Mari-Ann Remmel, kes pärjati oma pühapaikade säilimise alase tegevuse eest Hiie sõbra tiitliga (2010)
Lehmja tammik on riikliku kaitse all olev kultuuriobjekt Nr 18750
Tammik on olnud läbi aegade piirkonna erinevate rahvapidude toimumise paigaks. Sõjaeelsel ajal oli kõikide avalike ürituste (koosolekud, koolipeod, näitemängud, kinoseansid jne) läbiviimiseks vaja Politseiprefekti luba. Allolevas fotovalikus mõned näited.
VAATA LISAKS:
FILM: “Looduslikud pühapaigad Eestis” (Rein Marani autorifilm; Gaviafilm 2013). Valitud lõigus jutustab folklorist Mari-Ann Remmel Lehmja tammiku tähendusest.
https://www.maavald.ee/hiie-sober/3897-hiie-sober-10223
Tallinna Linnaarhiiv: Kirjavahetus koosolekute ja pidude registreerimise küsimuses ERA.27.3.1444
tekst: kodulooveebi toimetus 15.01.2025
