Vaida mõisa personaalraamatu põhjal on 1824. – 1832. aastatel Vaida 30 talust  9 hernhuutlikud perekonnad. Kombed ja traditsioonid olid ranged. Abielusid sõlmiti põhiliselt vennastekoguduste liikmete vahel. See asjaolu ilmneb ka Vaida külas elanud perede sugupuudest. Vennastekoguduste keskuse Herrnhuti (Saksamaal) andmeil on esimene Vaida palvemaja ehitatud 1821. aastal küla karjamaale „Päärna hiie“ lähedale.

Palvemaja asukoha olevat määranud  Jüri palvemaja  vanema venna Juhan Kivite unenägu redelist, mis maa pealt ulatus taevasse (Jaakobi unenägu;1.Ms.28). Ta olevat sellest jutustanud Vaida mõisaomanikule Krete von Esnale (Margaretha Euphrosine von Essen), kes andnud talle nõu sellele kohale ehitada palvemaja, lubades anda ehitusmaterjali ja ka soodustusi ehitajaile teopäevade arvel. Palvemaja oli viis sülda (10,6 m) pikk ja kolm pool sülda (7,5 m) lai, õlgkatusega

Esimene palvemaja, mis oli püsinud kuni 1875. aastani, vajas korralikku remonti. Odavam oli ehitada uus. 1894. aastal alustatigi ehitamisega, mille valmimine venis. Ehitati kaugemale karjateest aia äärde, et oleks ühestki küljest loomade eest varjatud. Aed ümber palvemaja tehti  alles 1925. aastal.

Jüri koguduse õpetaja Rudolf  Winkleri teatab 11. mail 1886. aastal muu hulgas, et Vaidal on eestpalujateks Jaan Reck, saunik, vanus 38 a. ja Jürri Siepent, peremees, vanus 43 aastat.  Uue palvemaja pühitsemine toimus 1899. a . kolmandal jõulupühal, 27. detsembril Jüri koguduse õpetaja Rudolf  Winkleri poolt. Õpetaja Winkler kinkis palvelale samal aastal trükitud piibli, mis on siiani säilinud.

Vananes seegi maja kolmekümne aasta jooksul. Hoone oli ehitatud ilma vundamendita, puudus alusmüür, ainult nurkade alla oli pandud kivid, mis ei suutnud takistada maja vajumist. Õlgkatust parandati küll vastavalt vajadusele, et läbisadamist ära hoida,  kuid  maja vajumist ja alt kõdunemist ei suudetud takistada. Mõnikord oli küll juttu ja nõupidamist palvemajas käiva  rahvaga uue maja ehitamisest, aga kaugemale sellest ei jõutud, arvates, et see väikene kogu rahvast, enamiste naesterahvad, vanemad ning kehvemad inimesed ei suudaks kunagi tarvilist summat välja panna ehituseks.

Uue palvemaja ehitamise otsus tehti  27. detsembril 1934. aastal, kui kuulutuste kaudu kutsuti kohalik rahvas Mart Rekki tallu koosolekule. Kogunenud oli umbes 20 inimest. Koosolek otsustas palvemaja ehitada, toetudes oma otsuses samal koosolekul taluperede lubatud 50 ehituspalgile.

Valiti ehituse toimkond, kuhu kuulusid: Madis (Rekk) Pärnamaa, Jüri Korint, Hans Steimann (Alliksaar), Mart Peeba, Gustav Rekk, Rein Joll, kelle surma järel sai tema asemele valitus Jüri Kanep. Toimkond tegutses aktiivselt. Peaaegu kogu rahvas, kelle juures käidi,  pooldas uue palvemaja ehitamist, ka need, kes polnud varem kordagi palvemajas käinud.

Vanas palvemajas peeti viimane palveteenistus ja uue palvemaja nurgakivi pühitsemine 10. mail 1936. aastal. Mõlemaid talitusi viis läbi Ida-Harju praost Jakob Aunver ja Harjumaa ringkonna vennastekoguduse hoolekandja vend A. Tori. Kuni uue palvemaja valmimiseni korraldas vennaste lugemisi Mart Peeba “Paju-Hansu” talus. Palvemaja valmides jäi kulusid ja võlgasid tasuda 425 krooni.

Palvemaja arhitektiks on arvatavasti Edgar Velbri. Kuna tal puudusid 1940. aastani arhitekti õigused on tema projekti signeerinud August Volberg. Ehitajaks oli kohalik meister Jaan Baumann.

Uksed ja aknad valmistas  samuti kohalik tööstur Aleks Kaspere (Kaskre), kes teostas ka kõik palgi – ja lauasaagimise tööd. Tüübilt on palvemaja erandlik: pikkihoone tunnustega elamutüüpi puidust palvela. Hoone pikkus on 12 meetrit, laius 7 meetrit,  laastkatusega puitehitis. Vennastekogudusele tüüpiliselt on saal lühike ja lai, aknad paiknevad nii lugemispuldi taga kui ka ühel küljel. Kõrguse lisamiseks on kasutatud rehetoast tuttavat nn. liiglae konstruktsiooni.

Kohalike mäletamise järgi oli 1944. aastal palvemaja Kuramaale edasiliikuva Eesti Laskurkorpuse peatuspaigaks.

Vaida palvemaja elas rahulikumalt üle ka nõukogudeaegse usu – ja kirikuvastase rünnaku, tegutsedes kuni 1990.-ndate aastate keskpaigani kui Jüri koguduse õpetaja Jüri Raudsepp viis seal läbi veel pühapäevakooli tunde. Teadaolevalt oli viimaseks pikaajaliseks lugejaks palvemajas Alfred Heinsoo.

Nõukogude ajal toimunud remonditööde käigus on hoonele paigaldatud eterniitkatus ja hoone fassaad kaetud TEP-plaatidega. Tööde käigus muudeti ka tornimodifikatsiooni suurust ja väljanägemist. Hoone edelanurgas on remonditööde käigus osa vundamendi sokli osast ja seina palkidest asendatud tuhaplokkidega. Ühtlasi on ka maja lääneseina palgid asendatud tuhaplokkidega. Enne Vaida 750. aastapäeva tähistamist 1991. a värvis  Vaida sovhoos hoone kollaseks ja korrastas ümbrust. 1990-ndate keskel langes palvemaja rüüstamise ohvriks ning peale seda on maja seisnud tühjana.

2008. aastal tellis Jüri kirik Vaida vennastekoguduse palvela tehnilise uuringu. Töö teostajaks oli Rändmeister OÜ, juhataja Juhan Kilumets, koostaja Ain Pihl.

2011. aastal koostas Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži üliõpilane Tõnu Tootsi kursusetöö Vaida palvemajale muinsuskaitse eritingimused hoone remondi – ja ehitustöödeks.

Vaida palvemaja on omapärane 20. sajandi sakraalarhitektuuri näide Põhja-Eestis, mis vääris tähelepanu 2001. aastal  Eesti Arhitektuurimuuseumi korraldatud näitusel „Eesti 1920. – 1930. aastate  sakraalarhitektuur“. Hoone väärtus seisneb omapärases fassaadi lahenduses, detailides (näiteks lisa-eentornike, peauks, suure saali lagi) ning muidugi arhitekti nimi.

Artikli autor Reet Raudkepp