Mari-Ann Remmel kirjutab raamatus „Päritud paigad. Kohajutte ja legende Rae vallast“ järgmist: „Vaskjala sild Pirita jõel on üks kolmest Fr. R. Kreutzwaldi poolt kuulsaks kirjutatud Rae valla paigast. Legend sellest, kuidas silla ligidal jõkke suplema läinud vaga, karske ja ilmsüüta tütarlaps oma ebatavalise vooruslikkuse tõttu taevasse Kuu juurde igavest ja külluslikku elu elama pääses, on inspireerinud ka kirjamees Julius Põldmäed. [– – –]

Olen sillast üle jalutades isegi korduvalt mõelnud selle loo peale. Kuidas võis Lauluisal, kes elas hoopis Võrus, tekkida side Vaskjalga? Kirjandusmuuseumi arhiivides igatahes selle paigaga seoses vanemaid üleskirjutusi ei leidu. Kreutzwaldi esituses on lihtsast rahvamuistendist saanud romantiline müüt.“

Vaskjala silla piiga

Ennemuiste läinud ühel ladusal vaiksel suveõhtul üks vaga piiga Vaskjala silla ligidal jõkke suplema, palava päeva kurnatust karastama. Taevas olnud selge, tuuleõhk mahe ja lähemast lepikust kostnud ööbiku laul. Kuu tõusnud taeva servast ja vaadanud lahke silmaga tütarlapse pärga, valkjas-ruugeid juukseid ja punaseid palgeid. Piiga süda olnud vaga, ilmsüüta, karske ja puhas kui allika vesi, mis põhjani läbi paistab.

Ühekorraga märganud ta (oma) ilutsevas südames tundmata igatsust tõusvat, mispärast ta enam ei raatsinud oma silma kuupalge pealt ära käända. Sest et ta nüüd vaga, karske ja ilmsüüta olnud, on kuu teda armastanud ja tõotanud tema sala-igatsust ja südame soovimist täita. Aga vagal piigal olnud see ainuke soovimine südames, mida ta ei usaldanud avaldada ega kuult paluda: siit maailmast lahkuda ja kõrgel taeva all kuu juures igavesti elada. Kuu tundnud ka avaldamata tema südame mõtted ära.

Ladusa õhtu tuuleõhk olnud jälle pehme ja vaik, ööbik laulnud läbi ööd lepikus, kuu vaadanud Vaskjala sillal jõepõhja sügavusse, aga mitte enam üksipäini nagu enne: piiga armas silmanäoke vaadanud temaga seltsis jõkke, lainetest läbi põhja sügavusse, ja jäänud sest ajast tänapäevani kuu külge nähtavale.

Seal kõrgel taevalaotuses elavat piigake nüüd küll rõõmus ja külluses, ja soovida, et ka teised tütarlapsed temaga selle õnne osaliseks võiksid saada. Lahkelt vaatavat tema silm sellepärast kuuvalgel ööl kõrgelt maa peale ja meelitavat põrmulisi õdesid endale võõrsiks. Aga et neist tema sarnane vaga, karske ja ilmsüüta ei olevat, sellepärast ei võivat ka keegi tema juurde kuule üles minna.

Kuupiigake pööravat vahetevahel oma silmad kurtes ära ja katvat musta linikuga oma palged kinni. Siiski ei kaotavat tema sellepärast veel lootust, vaid lootvat ikka veel, et ehk edaspidi keegi neist maapealsetest õdedest nii vaga, karske ja ilmsüüta leitakse, et kuu neid oma juurde võiks kutsuda õnnelikust elust osa võtma. Sellepärast pööravat kuupiiga aeg-ajalt kasvava lootusega oma silmad maa peale lahkelt naeratades ja linikuta, nagu sel õnnelikul õhtul, kus tema esimest korda kõrgelt taeva alt Vaskjala silla jõkke alla vaadanud.

Aga ka paremad ja mõistlikumad põrmupõlvised tütarlapsed eksivad ja langevad kogemata eksiteele, ega ole keegi neist nii vaga, karske ja ilmsüüta, et ta kuule seltsiliseks võiks minna. See lugu tegevat vaga kuupiigakese südame uuesti nukraks, ta pööravat oma silmad meilt ära ja mässivat oma palged jälle musta leinaliniku katte alla varjule.

Eesti rahva ennemuistsed jutud. Rahva suust korjanud ja üles kirjutanud F. R. Kreutzwald. Tallinn: Eesti Raamat, 1967.

Tekst: kodulooveebi toimetus 16.01.2025