Jüri kihelkonna inimeste usuelu ja maailmapilti on pika aja vältel mõjutanud siin piirkonnas levinud vennastekoguduste liikumine.

Vennaste palvemajad tegutsesid Jüris, Vaidas ja Nabalas. Kiili valda jäävas Nabala Vennastekoguduse palvemajas jätkub tegevus ka tänapäeval.

Jüri vennaste palvemaja rajati 1738.a. ning see oli Eesti esimene väljaspool linnasid asutatud talupoegadele mõeldud “vennaste maakogudus”.

Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) on iseseisev kristlik-pietistlik oikumeeniline osadusühendus, mis põhineb luterliku kirikuga samadel õpetuslikel alustel. EEVK eesmärgiks on ise usus süvenedes evangeelse tegevuse kaudu aidata rahvast kokkupuutesse elava armulise Jumalaga.

Omaette vaimulik amet puudub. Liikmeskond jaguneb lihtliikmeteks, töötegijateks ja vanemateks. Liikmed peavad juba varem kuuluma kristlikku kogudusse. Kord aastas kutsutakse kokku sinod, mis valib iga viie aasta tagant eestseisuse ja peavanema, kes juhivad üle Eesti paiknevatest osakondadest koosneva koguduse tööd sinodite vahelisel ajal. Vennastekogudus tunnistab sakramentidena ristimist ja armulauda ning eriline rõhuasetus on Jeesusel Kristusel kui isikul, tema kannatusel, ohvrisurmal ja ülestõusmisel. Vennaste koosolekuid ja talitusi viiakse läbi kogudustes – palvemajades.

Vennastekoguduse ajaloost.

Usuliikumine tekkis Kesk – Euroopas (Saksimaal) 18.saj. alguses ning üsna pea olid jutlustajad – vennad (misjonärid) kohal ka Eestis.

1722.a. põgenes grupp böömi-määri vendi katoliiklaste tagakiusamise eest puusepp Christian Davidi juhtimisel Saksimaale. Nad said maad krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi mõisas Berthelsdorfis. Uus asundus sai nimeks Herrnhut (Issanda kaitse).
N.L.von Zinzendorfist sai herrnhutlaste eestkostja ja liider, kes töötas välja vennastekoguduse tegevuse alused. Eri paigust ja eri meelel usupõgenikud tulid leppimisele 13. augustil 1727 pühal õhtusöömaajal Berthelsdorfi kirikus. Seda kuupäeva loetakse hernhuutluse sünnipäevaks.

Liikumine ei löönud ametlikult luterlikust kirikust lahku, kuid kujunes vabakoguduste ühenduseks, kus koguduseliikmed valisid ise endale jutlustajad ning otsustasid, kas jääda luterliku, muu reformitud või oma vennastekiriku usutunnistuse rüppe. Suuremad kogudused ehitasid palvemaju, kuid sageli peeti teenistusi ka lageda taeva all. Vennastekogudus tugines vagadusele ehk pietismile, rõhutades individualistliku – isikliku usulise kogemuse olulisust. Suur kaal oli usulise kirjanduse lugemisel ja kirjutamisel, samuti lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisel.

Vennastekoguduse ajaloost Eestis.

Esimesed hernhuutlased eesotsas puusepp Christian Davidiga tulid Liivimaale 1729 ning jõudsid 1730.a. jaanuaris Tallinna, kus C. David pani kolme kuu jooksul aluse vennastekoguduse tegevusele.

20.-26.09.1736.a. külastas krahv N. L. von Zinzendorf oma Liivimaa-reisi käigus Tallinna. Kohtus eestikeelse Piibli tõlketööga seotud pastoritega, teiste seas Jüri koguduse pietistliku pastori Anton thor-Hellega. Samuti aitas Zinzendorf rahastada esimese eestikeelse Piibli trükkimist 1739.a.

Zinzendorfi küsimusele, mis takistab Piibli trükkimist, vastati talle, et kaks nulli. Nimelt oli keegi annetanud 50 taalrit, tegelikult oli aga vaja 5000. Zinzendorf annetas ise 200 riigitaalrit ja ergutas ka teisi oma eeskuju järgima. Suurima rahalise toetuse – 3900 taalrit, annetasid Maardu mõisnik Hermann von Bohn ja tema abikaasa Katharina von Brevern. Piiblit trükiti 6015 eksemplari.

Nii Eestis kui Baltimaadel oli vennaste liikumise eripäraks selle kuulumine luterlikku kirikusse, ehkki tal oli oma liikmeskond ja liikmeks vastuvõtmise kord. Aktiivsem tegevusväli oli liikumise algusajal Rõuge ja Urvaste kihelkonnas Võrumaal. Vennaste tegevuse tulemusena hoogustus 19.saj. esimesel poolel eestikeelse kirjasõna – raamatute trükkimine. Samuti oli nende kogudustes heal tasemel koorilaulu harrastus. See meelitas inimesi liituma.

Teisalt tuleb vagadusliikumise negatiivseks mõjuks pidada rahvakultuuri allasurumist. Hakati vältima kohalikke traditsioonilisi rahvarõivaid, hääbus regilaulu traditsioon ning põlguse alla sattusid muistsed maarahva pühapaigad. Ilmaliku elu mitmekesisus vaesustus. Mitmed usundiuurijad on avaldanud arvamust, et alles vennaste liikumise tulemusena muutus maarahvas “ristirahvaks”.

Eesti vennasteliikumise ajaloo suurima liikmete arvuni jõudsid kogudused 1850. aastate keskpaigaks, mil 50 531 vennastekoguduse liiget moodustasid u 6,7% Eesti ala elanikest. Usuliikumise levik hoidis tagasi tsaarivalitsuse soositud vene õigeusku pöördumist maarahva hulgas. Luterliku kiriku juhtkonnas põhjustas vennaste populaarsus vastuseisu ning nende tegevust hakati 19. saj. lõpul piirama. Algas palvemajade tühjenemine. Suurima hoobi vennastekogudusele põhjustas nõukogude okupatsioon, mis sisuliselt nende tegevuse keelustas. Kaasajal on Eesti vennastekoguduse liikmete arv 100-200 piires.

VAATA LISAKS:

Eesti Evangeelne Vennastekoguduse koduleht

VIDEO: Ajalik ja ajatu: 413 | Vagadusliikumised (28min; ETV 22.10.2006)

Jaanus Plaat: Vennastekoguduse liikumine Eestis (Eesti Kirik 08.06.2016)

“Vennaksed” (Eesti Sõna 11.06.1944; DIGAR)

VIDEO: Piiblitund Nabala palvemaja 97. aastapäeval (10.09.2023. Esineb Ingmar Kurg)

tekst: kodulooveebi toimetus 23.01.2025