Lagedi jalakäijate rippsilla saamislugu
Lagedi autotee sild (praeguse nimega Kõpsu sild) üle Pirita jõe Tallinn-Aruküla maanteel ehitati 1960. aastal ja seejärel vana, praeguse jalakäijate rippsilla asukohas 1.septembril 1928.a valminud “Kepsu puusild” lammutati, kusjuures sõja ajal oli seda ka kaks korda õhitud. Vana puusilla asemele sai Lagedi 7. mail 1984. aastal jalakäijate rippsilla.
Rippsilla ehitamise idee autor ja eestvedaja oli kooli tolleaegne direktor Sven Sagris. Oli vaja mõistlikku ja ohutut lahendust raudteejaamast ja aleviku vahel liikuvatele jalakäijatele ning kooliõpilastele. Alternatiiv olnuks kõndida pikema nurgaga mööda ohtlikku autotee äärt.
Silla ehituse võimaldamiseks tuli appi Harju Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee aseesimees Jüri Riimaa, kes lasi ehitusspetsialistil Linnol valmistada nõuetele vastav projekt.
Ehituses osalenu meenutab: “Sommerlingi Sovhoosi direktor Jan Ganseni nõuded ehituse turvalisuse huvides olid karmid – ta nõudis esmalt suure koguse materjali, siis veel projekti, projekti ekspertiisi, materjalina kasutatava metalli laboratoorse ekspertiisi. Kõik sai tehtud. Sovhoosil polnud enam kusagile vingerdada ja saadi kaubale keskvanglaga. Sealt toodi hommikuti tööle kolm vene rahvusest vangi – sillaehitajat ja õhtul viidi nad tagasi kongi. Silla kandetrossid asendati terastraatidega, mõlemal pool kimpu põimituna 40 traati. Ühe traadi kandevõime oli 8 tonni. Nii tugev terase mark, et ainult keevitusega sai lõigata. Külamehed viisid traadijuppe kruvikeerajate tegemiseks. Töömehed olid väga oskuslikud ja tublid. 7. mail 1984. aastal toimus rippsilla pidulik avamine.”
Huvitav fakt: esimese rippsilla Lagedil rajasid Pirita jõele “Külma parki” kohalikud külamehed 50-ndate aastate alguses. Selle silla kandetaladeks olid latvupidi kokku seotud kuuse tüved, milliste peal oli laudis. Kuuse tüved olid ankrus kaldapeale kuhjatud kivihunnikutes.
Vaata Lagedi silla avamist pildistanud Jaan Keinaste FOTOSID
tekst: kodulooveebi toimetus 25.06.2025
ALLIKAD:
Sven-Allan Sagris: “Lagedi. Aeg ja inimesed” (2008)
