“Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele Ria-, Tallinna- ja Kura-male”
Kinnitatud keiser Aleksander II poolt 19. veebruaril 1866. Eesti keelde (Tallinna murdesse) tõlkis seaduse Fr. R. Kreutzwald.
Vallaorganid vabanesid otsese mõisa eestkoste ja kontrolli alt. Mõisa institutsioonid siiski jätkasid tegevust (mõisapolitsei jt.).
1866. aasta 1. oktoobril jõustunud Balti kubermangude vallaseadus vabastas vallakohtu kogukonna haldus- ja majandusasjadega tegelemisest.
Vallakohus, mis seni (1820ndate algusest) oli ainukeseks vallakogukonna valitsemisorganiks, keskendus nüüdsest vaid valla piires toimunud tsiviil- ja kergemat laadi kriminaalasjade kohtulikule lahendamisele.
Suurimaks kogukondliku võimu kandjaks oli valla piires elavate valimisõiguslike isikute valla täiskogu. Täiskogu liikmeteks olid täisealised meessoost vallakogukonna liikmed, kes omasid valla territooriumil kinnisvara (talu) või pidasid renditalukohta. Lisaks neile iga kümne maatamehe (käsitöölised, mõisa-ja talusulased) kohta üks valitud esindaja. Valla täiskogu kogunemist võiks tänapäeval võrrelda erinevas vormis toimuvate juriidiliste isikute või ühingute üldkoosolekuna.
Ellu astus uus institutsioon: Vallavolikogu, mille liikmed valiti kolmeks aastaks valla täiskogu liikmete poolt. Olenevalt valla suurusest ulatus volinike arv 4-24-ni, kellest poole moodustasid maaga ja poole maata talupoegade valitud esindajad.
Valdade suuruseks määrati minimaalselt 200 meeshinge, mis tingis suure valdade arvu (ca 1100 tänase Eesti piirides). Mõisavaldade/väikevaldade liitmine leidis aset 1890ndatel aastatel eraldi vallareformide käigus.
Vallavolikogu valis ametisse Vallatalitaja (vallavanema). Vallavanem juhtis vallavolikogu tööd ning omas ka isiklikku politseivõimu valla piires elavate talupojaseisusest isikute suhtes.
Tal oli õigus süüdlasi karistada kuni 6-päevase arestiga, kogukondliku tööga või rahatrahviga kuni 1 rubla.
Lisaks valiti ametisse ka vallavanema abid, keda vastavalt valla suurusele valiti 2 või rohkem.
Vallatäiskogu valis ametisse ka Vallakohtu liikmed/eestseisuse, mille tähtsaimaks meheks oli Peakohtumees (kohtu eestseisja) ning kellele valiti vajalik arv abimehi – kohtu “kõrvamehed” (kaasistujad).
Valla asjaajamise korraldamiseks ja protokollide kirjutajaks valis volikogu ametisse ka Vallakirjutaja, kes tavaliselt oli ka vallakohtu kirjutajaks (protokollija).
Sageli valiti vallakirjutajateks koolmeistri haridusega, keele- ja seadusetundjaid mehi, kuna kohalike talupoegade hulgas kirjutamisoskust nappis
Mõisnikud, kes olid maapiirkondade suurimad maa- ja kinnisvaraomanikud, ei kuulunud vallakogukonna liikmete hulka ning olid vabad riigi keskvõimu poolt vallakogukondadele pandud koormiste kandmisest.
Selle diskrimineeriva olukorra lõpetas 1917. a Veebruarirevolutsioon.
- Valla Täiskogu = kõik valla territooriumil elavad talupojaseisusest liikmed, kes omasid kinnisvara või olid talurentnikud. Lisaks valitud liikmed “maatameeste” seast.
- Vallavolikogu = täiskogu liikmete poolt 3 aastaks ametisse valitud valla valitsusorgan. Määras ametisse vallatalitaja (vallavanema) ning vallakirjutaja.
- Vallakohus = täiskogu liikmete poolt valitud kogukondliku vallakohtu kohtu-eestseisja (peakohtumees) ning kõrvamehed (kohtu kaasistujad)
Allikad:
Julius Põldmäe “Rae vald läbi aegade” lk. 9-10 (Rae Vallavalitsus 2006; 462 lk.)
Käsikirjaline väljaanne Tallinna Ülikooli Raamatukogus (endine Teaduste Akadeemia Raamatukogu-ETERA)
Lisalugemist:
TUNA 3/2021 “Valdade iseseisvumise raske algus: vallakirjutajad 1866-1891 (lk 10-32) Autorid: Kersti Lust, Tõnis Türna