Tütar Esta Hio meenutused isast:

“Minu isa, Endel Elm, sündis 02.03.1921 Tallinnas, elas oma lapsepõlveaastad Arukülas ja tema elu kulgeski edasi Jüri kihelkonnas. Kahjuks isa lapsepõlve mälestustest ei oska kirjutada, kuid tean mõnda mälestuskildu tema noorepõlve aastatest. Koos oma sõbra Helmut Kaljusaarega (Kriiva), kes elas Vaidas “Laagrivälja” talus, tegid nad plaane edasiseks eluks, kuid siis tuli sõda. Isa sõnade kohaselt hoidsid sõbrad viimase püssikuuli enda jaoks, et mitte sattuda sõjakeerises vaenlase kätte.

Helmut Kaljusaar (Kriiva) abiellus minu ema Leidaga 1942. aasta kevadel, kuid sai juba mõne kuu pärast õnnetult surma juhuslikku lõhkekeha – mürsku avades. 1943. aasta veebruaris sündis Helmuti ja Leida tütar Koidula ning Endel abiellus sõbra noore lesega.

23. veebruaril 1944. aastal läks minu isa Endel Elm Soome armeesse, oli väljaõppel Taavettis 5.\JR 200-s ja võttis osa tõrjelahingutest Viiburi lahel ja Vuoksel. Eestisse naasis 19. augustil 1944, oli Kehra õppelaagris ja pärast sõda tööpataljonis. (Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Tallinn 1997, lk.61)

Tol ajal ei räägitud palju oma läbielamistest, kuid hiljem on ta kirja pannud mõjusa luuletuse “Soomes langenud eesti poiste kalmudel”.

Hiljem töötas isa mitmel pool ehitajana ja põllumehena. Ettevõtliku ja tööka inimesena ehitas ta oma maja Patika küla äärealale. Perre sündis lisaks kolm last: Esta, Aaser ja Heiki, kuid me ei tundnud kunagi, et Koidula oli poolõde. Meie pere oli hariduse usku ja kõik neli last omandasid kõrghariduse EPA-s, TPedI-s, TTÜ-s ja TRÜ-s. Isa tundis rõõmu oma laste ja üheksa lapselapse üle, kellest ehk kõige enam kannavad edasi vanaisa loomehinge Johan Elm lavastaja ja illustraatorina ning Gregor Elm mitmete raamatute autorina. Endel ise oli tehnikumi haridusega ja töötas aastaid pearaamatupidajana Töösangari kolhoosis, Sommerlingi sohvoosis ja alates aastast 1968 revidendina Harju Põllumajandusvalitsuses.

Lisaks ametitööle ja kodustele tegemistele kirjutas isa luuletusi kodust, loodusest, oma mõtisklustest ja väga palju tähtpäevavärsse. Need olid pühendatud nii oma pere kui ka kolleegide erinevatele sündmustele. Kuna isa oli seltskondlik ja tegus inimene, siis osales ta paljudel väljasõitudel töökaaslastega ja ka meeskooriga Runo, olles selle uhke ja pühendunud liige. Alati olid hinnas tema asjakohased värsid ja kupleed, mõned neist kuni 40 salmiga, mida siis ikka ja jälle koos lauldi. Säilinud on kaustikutesse kirjutatuna umbes 500 luuletust ja umbes 50 neist on tema enda poolt viisistatud.

Ühes 5. klassi muusikaõpikus on Endel Elmi kirjutatud laul “Tänu Sulle, emakene“. On imestamistväärt, et isa ise oskas noodistada oma sõnadele viisi, kuigi tal polnud muusikalist haridust. Tema esituses kuulsime seda laulu isegi raadiost. See on ilus mälupilt, kui isa istub meie vana pianiino taga ja loob oma laule. Isale oli väga tähtis kogu meie suure pere traditsioonilised kokkutulemised ja ühtehoidmistunne.  Aga tema kultuurihuvi oli laiahaardelisem, ta lavastas ka näidendeid kohaliku Patika küla rahvaga. 2022. aasta suvel Kautjala kooli kokkutulekul meenutasid nii mõnedki minu isa kui aktiivset ja toredat külaelu eestvedajat.

Imekspandav on isa peaaegu veatu keelekasutus ilma erilise koolihariduseta. Meenutan südamesoojusega kordi, kui isaga koos täpsustasime riime ja mõnda sõnasobivust. Oma viimase kurva luuletuse, kus ta kogu hingest tahtis veel koju, proovis ta kirja panna Magdaleena haiglavoodis. Lubasin teha seda koos temaga, kuid ta tervis ei pidanud vastu. Kui ma  järgmisel päeval palatisse jõudsin, oli voodi tühi. Isa suri 10.07.1992. aastal 71-aastasena ja on maetud Jüri kalmistule.”

Kirja pannud Endel Elmi tütar Esta Hio 12. märtsil 2023

Soome sõpradele

Me Härmäst nüüd asume teele,

Siit mälestus ilusaim jääb.

Tänuks sõnu ei jätku me keelel,

Vaid lahkudes anname käed.

Kord olime poisid, veel noored,

Teil abiks tõi saatus siis meid.

Jäid vabaks te nurmed ja voored,

Sest murda ei suudetud teid.

Nüüd oleme vanad ja hallid,

Nii mõnigi väsinud teel.

On tore, et saatus meid sallind,

Nii võisime kohtuda veel.

Me lahkume, kodu meid vajab,

See pisike eestlaste maa.

Seal pühime puhtaks ta rajad,

Siis kohtume teiega taas.

Endel Elm; 26. augustil 1991. aastal Härmäs (Soomes)

VIITED:

(Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Tallinn 1997, lk.61)

Endel Elmi kirjutatud laul “Tänu Sulle, emakene”

Endel Elm GENIS

Maetud Jüri kalmistule

tekst: kodulooveebi toimetus 16.01.2025