Paul – Johannes Rass sündis Patikal “Laasi” talus 17. mail (uue kalendri järgi 29. mail) 1892. aastal pere teise lapsena. Ees oli vend ning tulekul õde ja 3 venda. Lisaks kuulusid pereringi veel 4 poolvenda, kelle perekonnanimi oli Kibuvits. Kõikidel lastel oli ühine ema Ann Rass (lesena Kibovits).

Haridustee

Koolitee algas Paul Rassil Kautjala-Patika koolis, kus tema isa Jaan Rass oli 1880ndatel õpetaja, seejärel õppis ta Aruküla õigeusu kihelkonnakoolis ja Kose Uuemõisa ministeeriumikoolis.

Esmase pedagoogilise ettevalmistuse sai ta Jõhvis ministeeriumikooli pedagoogikaklassis, kus ta õppis 1908/1909 õppeaastal. Kooli võeti vastu katsetega nii ministeeriumi- kui ka kihelkonnakoolidest. Tollel õppeaastal oli seal 11 õpilast keskmise vanusega 17 aastat. Kõige suurem mõju noormehe kujunemisele oli koolijuhatajal Peeter Taltsil. Kui vaja, oli Talts vali ja nõudlik, üldiselt aga kodune ja sõbralik õpetaja. Lõpetajad said tunnistuse, et nad on pedagoogikaklassi lõpetanud ning nad võisid asuda tööle vallakoolidesse, kuid kutsega õpetajateks neid ei loetud. Selleks tuli sooritada kutseeksam mõne gümnaasiumi või õpperingkonna juurde moodustatud eksamikomisjoni ees.

Kuidas Paul järgnevalt Moskvasse sattus, pole teada, kuid  1912. aastal õppis ta Šanjevski eraülikoolis ning omandas matemaatikaõpetaja kutse. Ülikoolidiplom käes, oli Paul Rass ühe aasta (1912–1913) kuni kroonu teenistusse võtmiseni Rae vallas Aruküla kooli õpetaja.

Esimese maailmasõja ja Vabadussõja aeg

20.10.1913 kutsuti Paul Rass Vene sõjaväkke. Kroonus olid ka kõik tema neli venda. Esimese maailmasõja algusaastal saadeti ta sõjaväljale Poola, seejärel sõdis ta Galiitsias. Sõja käigus sai Paul Rass kaks korda haavata, vasakust käest ja vasakust jalast. Teda autasustati vapruse eest Sandomiri lahingus Poolas vaenlase tule all teate viimise eest 4. järgu Georgi ristiga nr 81 913.

Peale kodust ravi määrati Paul Rass tagavarapolku ning 1917. aastal Vilno sõjaväekooli, mille järel ta ülendati alamohvitseriastmega lipnikuks. Paul olevat olnud ohvitserina rahvamees, sõdurid olid vabal hetkel ikka tema ümber kogunenud.

Vabadussõjas etendasid suurt osa rahvusväeosad, mis moodustasid Eesti sõjaväe alustuumiku.  Eesti rahvusväeosade moodustamise suunatakse Paul Rassi 1917. aastal I eesti polgu III roodu. Alguses ei tahtnud polgu komitee, mis moodustati veebruarirevolutsiooni käigus ning oli mõeldud sõdurite esindamiseks juhtkonna ees, teda vastu võtta, kuna neil olevat niigi head ülemused. Siis aga pandi Paul Rass koos kahe kaaslasega polgukomandöri poolt jõuga paika.

Alates 01.10.1918 oli Paul Rass Sausti ühekomplektilise kooli juhataja-õpetaja. Sausti koolis oli sel ajal 12 õpilast. 1919. aasta sügisel, mõisate riigistamise järel, viidi Paul Rassi initsiatiivil ja Kurna valla toetusel Veneküla vainul olnud kool Sausti mõisa härrastemajja.

Vabadussõja ajal mobiliseeriti Paul Rass lipnikuna Eesti Vabariigi kaitseväe Kalevi pataljoni, kus ta sai kergelt haavata, kuul läbis tema käelaba.

Koolijuhina Sausti ja Lehmja koolis

07.08.1920 arvati Paul Rass 7. jalaväe polgust reservi, ta vabanes kaitseväe teenistusest ja asus taas Sausti kooli juhtima. Samal aastal ühines Sausti kooliga Kurna kool. 1921/1922 nimetati kool Sausti 6-klassiliseks algkooliks. 1926. aastal abiellus Paul kaasõpetaja Aline (Aliine) Tresbergiga (1903–1950). Abielu lahutati 1932. aastal.

Sausti perioodil avaldus eredalt Paul Rassi näitejuhi ja näidendikirjutaja talent, mis oli alguse saanud 1913. aastal tema kodukandis Vaida-Patika-Kautjala piirkonnas loodud haridusseltsist „Ilmarine“. Seal oli tugev näitering, milles tooni andis Rasside pere. Oma ande lihvimiseks võttis Paul Rass 1925. ja 1931. aastal osa Estonia teatri poolt korraldatud väikelavade näitejuhtide kursustest, kus õppejõududeks olid muuhulgas Karl Jungholz, Hanno Kompus, Rudolf Engelberg ja Rahel Olbrei. Tema poolt lavastatud näidendeid tuli Sausti ja hiljem Lehmja koolis töötamise perioodil ridamisi.

Aastatel 1926, 1929 ja 1932 oli Paul Rass Eesti Rahvamuuseumi korrespondent. Ta vastas muuseumi poolt koostatud „rahvateaduslikele küsimuskavadele“ põllumajanduse, majatalituste, tööriistade, söökide ja päevaplaanide kohta.

1929. aastal määrati Paul Rass Lehmja kolmeklassilise algkooli õpetaja kohusetäitjaks. 01.08.1932 kinnitatakse ta „määraliseks“ Lehmja algkooli õpetajaks-juhatajaks, mida 1941. aastal kinnitavad nii nõukogude kui 1942. aastal saksa okupatsioonivalitsus.

Okupatsiooniaeg

Saksa okupatsiooni ajal oli Paul Rass Jüri Vabadussõja samba üks taastajatest. Mälestussammas püstitati 26.09.1926 Jüri kirikuaeda Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas kodukandi langenutele. 1941. aastal see õhiti hävituspataljonlaste poolt. Tükid visati Lagedil Oja silla juures Pirita jõkke. 1942. aastal oli samba taastamise eestvedajaks Vabadussõjas osalenud koolijuhataja ja Kaitseliidu liige Paul Rass. Taastatud mälestusmärk püsis kuus aastat 1942–1948, peale mida punavõimud selle jällegi hävitasid.

1943. aasta detsembris, kui Saksa okupatsioonivõimud Sausti kooli juhataja Joosep Epliku vangistasid ja koonduslaagrisse saatsid, tuli tuttavasse kooli juhatajaks tagasi Paul Rass. Õpilasi oli siis Sausti koolis 43.

Septembris 1944 mobiliseeriti Paul Rass Saksa sõjaväkke. Ühe versiooni kohaselt põgenes ta ise Saksamaale, elades Briti tsoonis olnud Schwarzenbecki laagris. Sausti kooli direktorina jätkas Aliine Rass. Saksamaal olevat Paul mõistnud, et on nii vana – sel ajal 56-aastast meest pole seal kellelgi vaja ja ta naasis novembris 1948. aastal kodumaale.

1950. aastal suri Aline. Kuna Paulil ei lubatud enam kooliõpetaja olla, asus ta Saku maakorraldustehnikumis uut ametit õppima.

1951. aastal tunnistati Paul Rass kodumaa reeturiks ning arreteeriti 8. juunil. Vene NFSV Kriminaalkoodeksi standardse süüdistuse §58-1a (Isamaa reetmine, Saksa sõjaväes, omakaitses teenimine või metsavendlus) alusel mõisteti ta süüdi ja saadeti 25 aastaks asumisele. Vangistuskohaks oli Irkutski oblasti Ozjorlager. Kuna arreteerimine võrreldes teistega oli suhteliselt hiline, oli Paul Rass laagris teiste saatusekaaslaste kõrval lühikest aega. Vabanemine oli 5. jaanuaril 1958. a.

Eestisse naasnuna elas ta Laasil isatalus ja hiljem Tallinnas. Paul Rassi näitlejaanne säilis vaatamata saatusehoopidele, eriti kuulsad oli tema poolt mängitud näärivana ning lavastatud näidendid. Paul elas linnas ja käis Laasil, kuni jaksas. Paul Rass suri Iru hooldekodus 5. novembril 1985. Tema ärasaatmine oli Sausti koolis.

Paul Rass on maetud Jüri kalmistule Aline Rassi kõrvale.

Ülevaate koostas Ardo Niinre, 2023

Kasutatud allikad.

https://www.geni.com/people/Paul-Johannes-Rass/6000000008664422151; vaadatud 30.06.2022.

http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4942.4.14:42?291,268,634,899,0; vaadatud 03.07.2022.

Eesti kommunismiohvrid 1940-1991. Elektrooniline memoriaal.

Ohvitseride auastmete ülendamine 1937. a (WIKIPEDIA)

Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. I Eesti polgu komitee protokollid 1917-1918. Allikapublikatsioon. Tartu 2001.

Esta Kullamaa. Kiili kooli ajalugu aastatel 1858-2005. Kiili leht nr 10, 31.10.2005.

Paul Rass. Jõhvi ministeeriumikooli pedagoogikaklass. Mälestuskild 1960. a kirjutatud käsikirjast. Nõukogude Õpetaja, nr 31, 3. august 1974

Päewaleht, nr 186, 17. august 1915. Vapruse eest lahingutes autasustati teda 4. järgu Georgi ristiga nr 81 913 kui Sandomiri lahingus osavõtjat.

Tiina Tael. Kiili elanikud talletavad ajalugu. Kiili Leht 23.03.2022.

Varje Malsroos. Võidupühast ja Jüri mälestussamba saamisloost. Rae sõnumid nr 6, 1. juuni 2006.

TLA 99.1.85

TLA 884.10.1399.

ERM KV 4:1389- 1392; 5:27/69:70; 5:30/75-76; 8:35/355-363; 48:1/11-13; 55:95/725-747.

HMK_F 3343.

Alfred Põldmäe. Jüri kihelkonna kultuurilugu. Käsikiri.

Alfred Põldmäe. Mõnda Jüri kihelkonnast. Käsikiri.

Olavi Uus. “Patika ajalugu ja genealoogia”. Patika 2018.

Priit Hinnovi erakogu.

tekst: kodulooveebi toimetus 10.04.2025