Voldemar Promann sündis 26. detsembril 1924 Harjumaal Rae vallas Karla külas Reinu talus isa Johannese ja ema Anna esimese lapsena.

Lapsepõlve veetis Volli kodutalus Reinul. Koolis käis Rae 6-klassilises algkoolis, hiljem Tallinna Reaalkoolis.

Voldemar Promann mobiliseeriti 18-aastaselt Saksa sõjaväkke Volhovi rindele. Puhkuseloa saades otsustas ta sinna enam mitte tagasi minna, vaid siirdus üle lahe Soome, eestlastest moodustatud jalaväerügementi JR-200, kus ta oli rindel sidepataljonis. Läbis lahingud Viiburi lahel ja Vuoksal ning kui Soome otsustas väljuda sõjast ja nn soomepoisid Eestisse tagasi saatis, tuli tagasi ka tema.

Kogunemispunktis Kloogal jagati soomepoisid kaheks: üks kompanii läks Tartu alla Emajõe rinnet tugevdama, teine aga Kehra–Raasiku piirkonda õppustele, viimaste hulka kuulus ka Voldemar Promann.

Õppustelt viidi nad kohe Tallinna kaitseliinile Narva maantee ja Lagedi vahele Nehatusse. Punaarmee lähenedes kutsus soomepoiste ohvitser nad kokku, tänas teenistuse eest ja laskis nad koju. Paari kuu pärast kutsuti Voldemar Promann Harju sõjakomissariaati, võeti kutsealusena arvele ja sõjatee viis ta juba Punaarmee ridades Kuramaa rindele.

Ühel maikuu ööl äratas teda hirmus paugutamine ja meeste kisa. Ta haaras automaadi ja tormas telgist välja. Selgus, et sõda oli lõppenud ja mehed lihtsalt juubeldasid. Kõik kõned lasti taeva poole tühjaks!

Alles kahekümneaastane Voldemar Promann oli oma noorusele vaatamata suurest sõjast osa võtnud kõigis kolmes erinevas armees järjepanu, kuid Saatus (või Jumal) oli teda hoidnud: kõikides lahingutes jäi ta kuulidest puutumata. Niisugust õnne on määratud vaid vähestele sõjameestele.

Väeteenistusest vabanedes tuli Voldemar Promann koju ning alustas uue kodumaja ehitamist, kuna vana maja oli sõjas maha põlenud (Vaskjala lahingus 22. septembril 1944). Tööd leidis ta Rae vallas maksuagendina, hiljem elektrikuna vastrajatud Masin–Ekskavaatorjaama tööliste ridades. Siis tulid Mõigu KEK-i aastad ning täppislukksepa töö Teaduste Akadeemia mehhaanikatöökoja kollektiivis. Pensionile jäädes tuli Voldemar Promann Ehituse Montaaživalitsusse lukksepp–elektrikuks.

——

1948. aasta sügisel oli valda tulnud valitsuse poolt range käsk Vabadussõja ausammas likvideerida. Selle maha võtmiseks määrati valla poolt August Leukmann, Voldemar Kallaspoolik ja Karl–Otto Ternel – kõik kohalikud talumehed. Käsk oli leinava sõduri kuju vedada Lehmjale kivipurustajasse, kuid mehed päästsid kuju hävitamisest ning peitsid selle vanasse kaevikusse, Jüri–Lehmja vahelisest teest mitte kaugele.

1970ndate keskel hakati selle koha peale ehitama Jüri kauplus–sööklat. Vabadussammas tuli oma senisest kohast ära viia, aga kuhu? Lahenduse pakkus välja Voldemar Promann, kes oma vendadega nõu pidades otsustas kuju peita oma kodutalu Reinu rohuaeda. Lembit Sall oma autokraanaga ja Johannes Sagor traktoriga viisidki selle operatsiooni täide ja kuju kaevati Reinu talu aias maasse.

Aastad läksid. Hakkasid puhuma vabaduse tuuled. Igal pool hakati moodustama muinsuskaitseseltse. Jüri Muinsuskaitse Selts asutati 12. mail 1988. aastal kohaliku sohvoosi klubis.

Registreeriti 37 osavõtjat. Kohal oli Harju kultuuriväärtuste inspektor Elsa Paju ja Eesti Teaduste Akadeemia keele ja kirjanduse instituudi teadur Mart Rannut. Valiti Jüri Muinsuskaitse Seltsi juhatus, kuhu kuulusid Rein Sumberg (juhataja), Albert Rentel, Varje Malsroos, Silvi Jürgens, Sirje Kuurberg, Oskar Raudmets ja Leonhard Vaaks.

Järgmine koosolek toimus juba 20. mail. Siis olid kohal külanõukogu esimees Arvo Meos, Eesti Kolhoosiehituse Ehitus- ja Montaaživalitsuse (EKE EMV) Jüri osakonna juhataja Peeter Karilaid ja Vello Voog. See oli väga oluline koosolek, sest seal otsustati äsja tulekahju üle elanud Jüri pastoraadi saatus. Motiiviks oli see, et pastoraadihoonel ei olnud arhitektuurilist väärtust ja taastamine oleks läinud maksma 200-300 tuhat rubla. See vana hoone ei tasuvat seda ära. 1978. aastal EKE EMV poolt tellitud uue administratsioonihoone rajamise asendiplaanis segas pastoraadihoone detailplaneeringu läbiviimist. See tähendas, et juba 10 aastat oli vaikselt ettekavandatud pastoraadihoone maha lõhkumist ja nüüd oli saatuse tahtel see aeg iseenesest kätte jõudnud.

Hoone saatust arutati veel 31. mail laiendatud koosolekul ekspertide ja kõigi asjaosaliste kohalolekul. Hääletusele läks küsimus 8. juunil toimunud saadikute istungil. Hoolimata muinsuskaitsjate ja Jüri koguduse õpetaja Jüri Raudsepa kaitsekõnedest, võeti vastu otsus pastoraadi lammutamiseks ühehäälelise enamusega.

Jüri Muinsuskaitse Seltsi peamiseks tööks sai taastada Vabadussõja mälestussammas Jüri kirikaias.

Taastamistöödega alustati 1988. aasta mais. Initsiaatoriteks olid Rein Sumberg, Albert Rentel ja Voldemar Promann. Kaasa lõid Oskar Raudmets, Endel Lass, Lembit Sall, Jaan Utno, Voodele Ternel ja Johannes Sagor.

Õige aeg oli kätte jõudnud mälestussamba maapõuest väljakaevamiseks Reinu talu rohuaias, kus ta oli peidus olnud viimased 14 aastat. Sõduri kuju toodi Voldemar Promanni poolt kabeli juurde kohale, sinna toodi ka kuju pea, mille viisid omal ajal peitu õed Lilli ja Aino, Partsa talu peretütred, kartuses, et keegi juhuslik leidja võib selle kaevikust endaga kaasa võtta. Nemad, kaks tublit Eesti naist, olid pea matnud kodu ligidale maha.

Toodi kohale kaks suurt kivimürakat, leiti kiviraidurid. Restauraatorid artellist Kolm Seppa Arvi Düna juhatusel töötlesid samba aluse valmis, kirjad raiuti peale ja ausammas avati 16. detsembril 1989 oma kihelkonna rahva ja paljude külaliste osavõtul.

Sõdur oli peale neljakümneaastast paguluses olekut viimaks koju jõudnud.

Arvi Leukmann

19. märts 2023